Ma olin merikarbis
uinuv liivatera.
Ja sina merikarbi
hõbedane värv.
Seal meie armastusest
teineteise vastu
sai minust haruldane
hinnaline pärl.
Siis tuli pärlipüüdja-
üles korjas mind
ja jättis merepõhja
igaveseks sind...
Kord kuulsin öös
ma lainte salajuttu
ja kuulsin merikarbi
ahastavat nuttu,
kes kõik need aastad
oli igatsenud mind
ja ootamisest mõranes
ta särav pind.
Sel hetkel koorus maha
minu hõbedane värv
jäi järele vaid
tuhmuv klaasist pärl....


Kui pärlid jääksid
oma merikarpidesse-
kas armastus siis oleks
igavesti kestev???

Нравится 8