Tugev naine... Armastab. Hoiab. Lepib. Andestab. Laseb minna. Läheb ise. Kaitseb, pühendub ning vajadusel alustab uuesti. Ta naeratab tihti ning tema pisaraid n...äevad vähesed. Ta on justkui igiliikur. Ta saab justkui kõigega hakkama. Hoolimata sellest, mida elu ta ette pillub. Kuid kunas tuleb piir? Piir, kust edasi minna ei jõua. Kust tagasiteed enam pole. Mida teeb siis, seesama tugev naine? Kelle õlale saab ta panna pea ja lihtsalt olla... Või nutta... Või vaikida... Mida teeb see tugev naine, kui jalgealust enam justkui pole? Ta läheb ikka edasi. Mis sellest, et ei jõua. Ei taha. Ega julge. Ta läheb, sest on kogu aeg läinud. Ta läheb, kuna teab, et ühel hetkel kõik laabub taas...
...sest lõpuni tuleb ikka minna ja sinna jõuame kord kõik...ka see kes on kõige nõrgem.
Kui komistad ja kukud,siis tõused jälle üles kuni hing on sees ja süda soe.