Дневник пользователя crazygnome
On raske südamel ja hingel,
seal valutukseid tajun.
On mõranenud peegel-klaas,
kõik kildudeks mu ees.
Ma seisan keset tühjust,
kõik kaugustesse läind...!
Nii pime,kurb ja must,
kõik ümerringi näib...!
Mul silmad nutust paistes,
Seal tühjust näha võib,
Mu süda lõhki rebitud,
sees valu kisendab...!
Miks üldse oled olemas?
Miks haiget pidid tegema?
Miks armuda mul lasid?
Veel sadatuhat küsimust,
mul sulle esitada,
Kuid sind ju enam pole,
Ei enam --IIALGI!!!!!!!!!
Ei enam iilagi
On raske südamel ja hingel,
seal valutukseid tajun.
On mõranenud peegel-klaas,
kõik kildudeks mu ees.
Ma seisan keset tühjust,
kõik kaugustesse läind...!
Nii pime,kurb ja must,
kõik ümerringi näib...!
Mul silmad nutust paistes,
Seal tühjust näha võib,
Mu süda lõhki rebitud,
sees valu kisendab...!
Miks üldse oled olemas?
Miks haiget pidid tegema?
Miks armuda mul lasid?
Veel sadatuhat küsimust,
mul sulle esitada,
Kuid sind ju enam pole,
Ei enam --IIALGI!!!!!!!!!
purunenud armastusest
võidetud armastus
Oma unistustes-mõtetes,
ma näen,et kord sa tuled.
Minu ette maha langed,
kuis sügistuul sind tooks..
Su kõrvale ma laskun,
Sind hellalt silitan.
Su huuli suudlen õrnalt,
kui üle põse pisar vao
Sorry...
Aga ma andsin kahele tüübile su koduse aadressi.
Nad lubasid läbi tulla...
Muide nende nimed olid
Õnn Ja Armastus.
mu armas
   on loojakust möödunud kuid
ja hommiku saabumist oodata on liiga hilja
su suu ja su silmad maitsevad ammu neid muid
mu armas
   su minekust möödas on kuid
ja konjakist läbi on imbunud suitsune saal
ja need kes sind vaatavad iial ei tea sinu teid
kui riietad lahti end kurat teab mitmendal maal
sa ikka veel naeratad fotol mis meenutab meid
kuid tühjust su hinges ei varja su punane jakk
ja arstide sõnadest mööda end jood nagu hull
su firma direktor on temagi ilmselt maniakk
su hinnaks saab olema palgale lisatud null
ma tean et ei räägita sellest mis ootab sind ees
ja sellest kus keegi meist teha võib viimase vea
ja sellest et rohtu on kasvanud tagasitee
kuid mina
   ma ootan sind siin
   mitte seal
mu armas
   on loojakust möödunud kuid
ja ehkki ma mõnikord siiski vist aiman su teid
kord ängistav pimedus neelab meid mõlemaid
kuid
   sa ikka veel naeratad fotol mis meenutab meid