რომ ჰქონია ზოგს რომ გოგო არვარ , ძალიან სასაცილოა, უბრალოდ მაგრად ვღადაობ თქვენზე ზოგიერთებზე , ქალი-კაცი არეულად რომ მწერთ ..
ერთს გეტყვით, როორი ნატურალი ქალიც მე ვარ ასეთები იყვნენ ნეტა ყველგან -ყველაა .. !
https://www.youtube.com/watch?v=Ih5tw5i8cWU
ПОКЛОН ПРЕД НАШИТЕ ОСВОБОДИТЕЛИ !
Има ни все още на картата на света,
а кой ни постави там и ще сме там ДОКОГА?!
За България се борят КОИ? ТЕ...!
Помагат им Америка, Европа
и мутрата ни Б...о- шопа!
Откъде ги има- ... милиарда има,
заеми ще продължава пак да взима
и така всяка година!
Купува всички избори и партии у нас,
но пази се, Б...о ОТ РУССКИЯ ГАЗ !
Мечокът вече е сърдит, внимавайте,
поединично се спасявайте! Хи!
А.Х.Т.sekirata cekupama
Продължават ми проблемите да пускам постове тук, едва след
двучасово мъчение пуснах този си пост, ДА ВИ ЧЕСТИТЯ ПРАЗНИКА-НАЙ
ГОЛЕМИЯТ,
а вторият ми пост засега го пускам, като коментар в блогбеге
ДЕ!
ОТ ТУРСКО РОБСТВО,за какво чуждо присъствие ми говорите?!
На 3 март празнуваме най-големия национален празник в съвременната
ни история- Денят на Освобождението на България! ОТ ТУРСКО
РОБСТВО -ПАЛЕЖИ,ИЗНАСИЛВАНИЯ,
ЕНИЧЕРСТВО,ГРАБЕЖИ, УБИЙСТВА... !!!!!!!!
3 МАРТ- ВЪЗКРЕСЕНИЕТО НА ЕДИН НАРОД!
На българите честитя!
Целувам картата сега
и радвам се, че там я има,
нашата Родина мила.
Дано събуди ни Балкана,
дано морето да запее,
дано и болката голяма,
в душите ни да онемее.
Достойни българи те бяха,
идеите им оцеляха,
намират ли се днес такива,
със чест, достойнство, вяра, сила?
"винаги напред,
никога назад.
не на колене,
пред когото и да е"
ЧЕСТИТ ТРЕТИ МАРТ, БЪЛГАРИ!
https://www.youtube.com/watch?v=l_UI5fk0Eu8
П. Хилендарски И.Вазов празник национален Честит 3 март,
българи!
ЧЕСТИТ ТРЕТИ МАРТ, БЪЛГАРИЯ!
Освобождението на България от турско робство
Трети март е светлата дата, която от 1888 г. се празнува като Ден на Освобождението на България от турско робство. Еднократно като официален празник денят е отбелязан през 1978 г. по повод 100-годишнината от Освобождението. С решение на Парламента от 5 март 1990 г. датата е обявена за национален празник. На 3 март 1878 г. в градчето Сан Стефано е подписан мирен договор между Русия и Османската империя.
С него се слага край на Руско-турската освободителна война.
Било турско присъствие у нази?!
Змията черна и сега лази!
Усещаме я даже у Плевен
и в Преслав Велики град древен.
И днес…
PUNAARMEE SÕDURID,KOTIMEHED Ei päasenud mueie näiliseltvaliiine küla punaarmee sõuritet.
Ema rääkis alati heldinult oma koolivenneast Albert Kivkasest tollal rahva hulgas väga populaarse romaaani ,,Nimed marmortahvlili'' atorist,kes vabatalikult läksid Vabadussõtta ja kellest paljud langeid..Meeles on ema jutstus,kuidas sügisel kooli minnes asetasid kooliõed langenute koolipiniele tindipotidesse lilli ning laulsid ,,Kalla kallis isa käsi,rahu nende südamel...'' Isa ei sallinud punaseid silmaotsaski.Eriti kasvas tema viha siis,kui ta sai teada,et Venemaal tapeti tema kunagine omakaitsemees,Aidu vallast pärit ja Paistu kiheljonnakoolis õppinud Hans Pöögemann.Isa meenutas teda mitte kui punast,vaid kui tarka ja aukat meest ning hoolast õpilast.Ta rõhutas,et tappa võib inimest vaid sõjas,mees-mehe vastu võitluse,mitte kaitsetut inimest tema poliitiliste veendumuste pärast.Pärast sõjaväest lahkumist jäi isa akitiivseks kaiiseliitlaseks,,kompaniiiülemaks,kel kodus olid alati relvad.Mäletan veel hästi,kuidas me sahvis seinal roppuvaid inglise ja jaapani püsse uudistsime.Vanemast peast aitasime isal neid phastada ja meil lubati relvi ka lahti võtta ja kokku panna.Laskemoon oli kapis luku taga.Tihti peale rääkis isa ka oma teenistusest sõjaväes ja rõhutas,et iga mees peab maast-madalst õppima oma sünnimaad vaenlase eest kaitsma ja vajadusel selle eest ka elu ohvedama.Sel ajal ei osanud ka tema ega ka keegi meist aimata,millieks perekonnasaatus kujuneb.Kõige esimesed mälupildid on mul 4-5-aastaselt Viljandis ,Tattu tänavas pottspp Tuulele kuulunud maja teisel korrusel asunud kodust,kus mu vanemad olid pärast minu sündimist üürinud kaheoalisekorteri.Nagu läbi udu meenuvad majaproua matused,kelle naabermajas asuva poe omanik mingi armudraama tõttu maha lasknud.Ka endale oli mees lõpu peale teinud.Tollest ajast meenuvad ka kontesdid Viljandi mõisalossi trepil teista naeru saatel koos drigentidega juhatama kippusin.Meenub lossimägedes jalutav publik.Sellet ajast on mällu talletunud Vabadussõjas langenute mäletusammas ning arhitektuuriliselt väge kaunis pangamajs seal lähedal.
Maja kus ma lapesna elasin,kuulus Tallina riidekupehele Arnold Michelsonile,kelle selle oli kinikinud äi,Tuletikikuvabriku kunagine omanikik Pohl.See kahekorrusline puumaja asus Viljandi jaama lähedal otse tikuvabriku taga Inglise ja Prantsuse tänava nurgal.Majal olid nagisevad puutrepid,keset tolmust õue pumbakaev,õue peal pesuköök ja pesurullimiskuur.Meie korter oli kahetoaline,koridorist viis uks kööki,sealt elutuppa ja selle taga asuvasse magamistuppa.Majas elasid peamiselt Viljandi raudteel töötavad mehed oma peredega ning mõned juhutööised.Parima teenisuse otsingul läksid isa ja mitmedki teised sõjaväelased hljem tööle raudteele,kus ta hakkaskorraldama kaubavedusid.Vaatamata sellele,et isa teenistus ei olnud kuigi suur,piisas sellest pere toitmiseks ja riietamiseks ning üüri tasumiseks.Isa seisukoht oli kindel-naise jaoks on kõige tähsamad lapsed,köök ja kirik-.Naise peamine ülesanne on lapsi imale tuua ,nende ja oma mehe eest hoolitseda,kodu mugavaks muuta ning lastest ausad inimesed kavatada.Selles osas võib mu ema pidada küll igati eeskuulikuks naseks.Ta tõi ilmale kolm pega.Ema meenub kõigepealt hella naisena,kes piiritult oma kolme poega armastas,kes pidevalt köögis askelda,triilis või tube kraamis.Isa ütles alatihti,et emale tuleb vist küll põrandalpp ja pressraud hauda kaasa panna,muidu ei saa ta seal rahulikult olla.Ema hoolistsuse tõttu olime ka meie,lapsed alati puhtad,kodu eeskujulkult kprras ning toit kindal kellaajal laual.Selle kõige kõrvalt leidis ema aega meile muinajutte rääkida ja piiblilugusud lugeda,eiga vestlda,koolitükke kontrollida ja alati meie meie muresid hea ja lohutava sõnaga leevendada.Maast-madalast hooliteseisid isa ja ema selle eest,nende poegdest kavaksid oma kodumaad armastavad inimesed.
http://vabenepizza.ru/picca-myasnaya/
Быстро, бесплатно доставим Итальянскую пиццу на тонком тесте из
пиццерии «VABENE» к метро Дмитровская. Заказывайте прямо сейчас!
Акции и скидки для наших посетителей.
Život budnim očima prati svoju prolaznost,
varkama i spletkama čini slobodu u svom dubokom čekanju.
Među čudljivim utočišće,zlatnom krunom blagoslovljeno,
ostavljeno
prerezanom odsutnošću u putu jeke glasova iščezle duše u svom
ćutanju.
Večnost što presijava nad odsjajom u suznim kapima crne tmine,
daleki valovi u spokojnim slapovima nesanice, ljubljenim večernjim
satima,
pijane i ostavljene u bludnim očima lagano umire u vrelu svoje
nesreće.
U dalekom čekanju , mrtvom snivanju među slatkim ružama lomi
jadnike,
zatvoreni čekanjem uz molitvu krvavim ranama golim koracima bez
tragova
i njihovih postojanja, tužnim senkama uz opomenu svog nadolazećeg
kraja nad sobom.
почему же мужчинам направятся гибкие девушки? #ольгавельская
#olgavelskaya #vacation #summer #model
Sportimimiseks,millest me kõik lugu pidasime,jäid hilised õhtutunnid ja pühapäevad.Minu emapoolsetel vanematel oli viis last - kolm tütart ja kaka poega.Pere oli Viljanidiisse tulnud Abja-Paluojalt.Vanaisa ja vanaema Kõrgemäe tänava alguses väikest vütspoodi.Nad olid sügavalt uskikud inimesed ja kasvatasid oma lapsi jumalakartlikus vaimus.Selles ümruses,eriti mu ema mõjul,tulid minust ja vendadest pühakirja austavad inimised.Vanaisa oli ka jutlustaja Viljandis Talliinna tänavas asuvas väikeses vennastekoguduse kirikus.Tal oli reilgiooni suhtes kaks seisukohta:jumalateenistuse eest ei tohi rhaha võtta ega mud materiaaseid hüvesid ning jumalat saab palud ka mujal kui kirikus.Seda võib teha igal pool,eriti aga oma kodus.Oma põhimõtetest lähtudes pidas ta ka jutlus,msttis surnud ja riststs lapsi selle eest tasu võtmata.Elatist sai ta oma vütspoest,vanas eas aitasid teda ka pojad ja keskmine tütar.Kahe emspoolse onu saatus oli traagiline.Vanenm läks 17-aastasena Esimse Maalimasõja ajal Inglise laevale,jõudis saada oma elu jooksuk kaugsõidutüürimrimeheks,tuli viimase sõjs alguses veel oma ema vaatama,sattus aga kui Briti alam sakslaste kätte vangi ning jäi Stuthoffi koondulaagris kadunuks.Noorem onu teenis Eesti mereväe,hiljem maaltrna aitas elatist teenida ka oma vanematel.Sakslaste tulekul läks ta Omakaitsese,sealt Saksa sõjaväkke,sai Lätimaal haavata ning sattus haavana Karagada Gulagi vangilaagrisse.Vahktõbi viis ta peag pärst vabanemist manalassi.Üks ema õdedest abiellus Viljandis tuntud pagari ja väikekaupmehe August Liiasega.Temalt saime pärast isa kaotust nii materiaalset kui ka moraalset abi.Ühtehoidmine ,üksteise abistamine,vastastikune lugupidamine ja usulised tõekspidamised olid iseenest mõistavad kogu perel.
Lapsepõlves on taevas sinine …