Дневники

Probudim se, protezem se, ustajem iz kreveta, odem do wc-a (da 'prostite) da se istovarim. Vracam se, palim racunar i brze bolje na karike. Zurim da se ulogujem k'o da me tamo ceka cup zlata. Ne, nisam seksualno uzbudjena, pa da moram (dok vam ovo pisem) da po tastaturi kuckam jednom rukom. 

Jos nogom nisam krocila u njima, ali ono sto vidim kroz kljucaonicu tih trulih vrata novih karika nimalo mi se ne dopada. Budi u meni strah, hvata me jeza i hladnoca. Nesto u meni govori da se okrenem i odem, ali ja ne mogu otic. Jednom rukom se 'vatam za glavu drugom za otkucaje srca. U panici trazim gde se sta nalazi. Razgoropadila se moja radoznalost da bude jaca od straha. Na nevidjeno osetim kako mi se pomera crce u grudima. 

Ne znam kako se osecaju ostali karikasi/ce na novim karikama, ali bez starih, dobrih karika, samo ja znam kako mi je. Ne mogu ih vratiti nikakvom sudckom presudom, niti mogu pruziti utehu onima koji za njima pate.

Razmisljam, kako je to bio lep sajt! Sajt ljuckosti, dusevnog mira, spokoja. Gasenjem starih karika, k'o da se otkinuo dio mene same. Ipak su one oplemenjivale prostor dajuci mu jedan sjaj, ponekad iluziju lepote, govoreci o ljubavi na najnestvarnije nacine i zblizavao nas. Toliko su te karike krepile moju dusu, da ni sva Bogougodnost pri poseti Bogomolja koje se uvlace u vidu miomirisa tamjana i vostanih sveca ne mogu da mu pariraju.

Osecam da mi srce krvari. Jesam li ja…

Minu kõige suurem nõrkus on see, et näen alati kõigis head, ega usu inimestest halba... aga nagu elu on näidanud, siis kahjuks nii see siiski pole... Ülitundliku inimesena võtan kõike liiga isiklikult ja kohe enda murena... tegelikult mõnikord peaks olema pisut ükskõikne ja hoolima rohkem endast. Hoidke ennast ja oma elu! /k.v/

Minu kõige suurem nõrkus on see, et näen alati kõigis head, ega usu inimestest halba... aga nagu elu on näidanud, siis kahjuks nii see siiski pole... Ülitundliku inimesena võtan kõike liiga isiklikult ja kohe enda murena... tegelikult mõnikord peaks olema pisut ükskõikne ja hoolima rohkem endast. Hoidke ennast ja oma elu! /k.v/

See väike väljasöit oli ammu planeeritud,aga seda ilma me kyll ei tellinud.Kogu päeva kallas,kuid olime soojas saalis,kus esitati lambavillast vooditarbeid! 

Peale selle esitust saime linna loa nö. Saime köik ostud tehtud ning bussi kodu poole! 

Aga veidi enne koju jöudmist ytles buss yles,vot siis tänapäeva tehnikat,köik ju elektrilised,meile tulid abikaasad järele,kuid paljud jäid teeäärde teist bussi ootama!

Selline oli seekordne löbus shoppamine!

2 plus 1

https://sometag.org/account/nicitaj/1540374253/

1..1770649..J****. lat..27

2..1771016..M*****lat.40

3..1938456..J******lat.31

4..1938542.B****....lat.41

Kas keegi uusi tutvusi otsib

 tere

Vana mees on suremas. Tõmbab veel vaevu hinge. Järsku pilk selgineb ja ta palub:
"Tahan astuda sotsiaaldemokraatlikku erakonda."
Kõigil hakkab kiire, sebitakse avaldus, soovitajad ja kõik muu, kiirkorras kinnitatakse ka liikmeks ära, et surija viimast soovi täita.
Vana rahuneb.
Järsku valgustab tema nägu särav naeratus ja viimase hingetõmbega ta kähistab:
"Kohe on üks sots vähem..."

Naised omavahel:
“Ma olen paks!”
“Ah, jäta nüüd! Sa oled väga seksikas!”
Mehed omavahel:
“Ma olen paks!”
“Jah…Ja täis oled sa ka!”

Mees ja naine sõidavad autos. On tõsine tüli. Sõidavad külast läbi, seal tee ääres poris lamavad kaks siga.
Naine küsib sapiselt: „Sinu sugulased?“
Mees: „Jah. Äi ja ämm....“