Elu lendab kui lind,vahel tunne et jalge alt kaob pind,kui mõttes meenutan sind,linnuna tunnen end vabamalt,tabavalt mõistan kõike..rabavalt sind kaasa võttan endaga ,ülesse kõrgele lendama,seal näha on pilvi,mis pimestavad silmi...alla jõudes üksi hulgun siin ringi.peas mõte mingi,miks siia jõudsin maa peal on põudgi ..elu kustunud...mõne inimese südamed veel tuksunud need südamed on närbunud ..suurest hirmust ära kärnbunud...

Patīk