Pidätkö tytöstä?

Ei saa silmi Su pealt!

Kena oled!

muidugi sina võid kõike ,ka aides pühi ja edu

<br />
Virve Osila “Pühendus raamatukogudele”<br />
<br />
<br />
Nii sageli, kui astun sisse raamatu(te) kogusse,<br />
mu süda tunneb, et see nimi vääriks pisut parandust;<br />
on iga raamat aare ju… kõik riiulid täis varandust –<br />
kus koos nii palju hinnalist, on aardekogu see.<br />
<br />
Kui kätte võtan raamatu, soe võbin soontest läbi käib,<br />
ma tunnen veretukses teise hingelinnu puudutust<br />
ning ise hetkel muutudes ma muuski tajun muudatust –<br />
maailm mu ümber soojeneb ja veidi valgem näib.<br />
<br />
sel minutil nii võõras tundub sõna: paberkandja…<br />
On raamat mulle pühadus; hea jagaja, tark andja –<br />
me haridus on hakatuse saanud A-st ja B-st.<br />
On kirjapanemisevõime Taevaisa and ja<br />
iga raamat seega Looja ande kandja<br />
et Tõe ja Õigusega valgustada inimest.

Juhan Liiv<br />
<br />
Rändaja<br />
<br />
Tulin linnast. Lumesadu.<br />
Tööd ei leidnud kusagilt. --<br />
Lumesadu. Jalad väsind.<br />
Läbi, läbi näljane.<br />
<br />
Kuskil teed, ei tulekiiri,<br />
aeg ju hiline.<br />
Ennäe! tulukene siiski<br />
vilgub viimati.<br />
<br />
Koputan ja astun sisse --<br />
lahkelt lahti tehakse.<br />
Tüdruk võtab ahjust leiba,<br />
sooja leiba -- mõtelge!<br />
<br />
Soe saun ja lõhn nii armas. --<br />
Tühi kõht. -- «Kas soovite,<br />
külamees, vast sooja leiba?»<br />
Murdis tüki minule.<br />
<br />
Suure tüki sooja leiba!<br />
Oh küll maitses magus see!<br />
Soe leib ja soe süda,<br />
perenaine tasane.<br />
<br />
«Kust sa tulid, kuhu lähed?<br />
Kas sul naine, võõras mees?»<br />
Sealt ma tulen, sinna lähen,<br />
olen vaene reisimees.<br />
<br />
«Mitu venda sul või õde?<br />
Isa, ema elavad?»<br />
Mina üksi! Kibe tõde,<br />
kõik nad ära surivad.<br />
<br />
«Tibi-tibi, tibi-tibi --<br />
suurem neist on kukeke.<br />
Mul on neli kanapoega,<br />
jutt neid ajas ülesse...»

Eest ära<br />
<br />
"Eest ära, eluvanker veereb!<br />
Eest ära - muidu alla jääd!<br />
Või tule kaasa! tõmba! lükka! -<br />
või juhi, kui sul võimsad käed!<br />
Eest ära!" hüüab elu.<br />
Anna Haava

KASme pole kunagi varem kohtunud

Indrek läks härra Mauruse juurde<br />
Härra Maurus karjus talle:<br />
kes matsi näeb<br />
see matsi lööb<br />
sest matsi siin ei sallita<br />
<br />
Kristjan Jaak läks Riiga<br />
Riia linn karjus talle:<br />
kogu lugupidamise juures<br />
Kristjan mine õige<br />
tagasi Tuule kõrtsi<br />
<br />
Viisk Põis ja Õlekõrs<br />
hukkusid Emajõe<br />
forsseerimisel<br />
ei mingit viha<br />
aga oleks pidanud jääma<br />
kus olid<br />
Jüri Kolk " Paigalseis igatahes seltsimehed"

<br />
Päikeseratas<br />
Oh kaunis suve päikene<br />
Sa näita meile ennast veel,<br />
et saaks me sinu soojuses<br />
end peesitada veel,sest<br />
kuldseks pruuniks tahame ,<br />
me päevitada ennast veel<br />
Siis lõbus rõõmus oleks meel<br />
Kõik ringi hullaksime veel<br />
ei koju läheks õhtu eel .. <br />
<br />
-k2ps-

Suve rõõm on see,<br />
mis meid rõõmsaks teeb.<br />
See annab soojust juurde,<br />
ja lauluviisid suule.<br />
<br />
Siis kuldne on päike,<br />
ja liiv on kuldsem veel.<br />
Ei, meri pole väike,<br />
vaid kõige suurem see.<br />
<br />
On roheline maa,<br />
ja õitsvad lilled ka.<br />
Kuldse päikse soojus,<br />
ja päike ise loojus.<br />
<br />
Kui suveaeg meil läbi saab,<br />
siis kurvaks meie küll ei jää,<br />
sest päikse soojus südameis,<br />
meil alatiseks hinge jääb.<br />
<br />
Suvi Loore-Lotta

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.<br />
Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,<br />
loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt<br />
läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-<br />
poegade näljase sädina pesakastides<br />
luuletajate peade kohal. Mida kauem<br />
elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,<br />
et elad saarel, mis on vana ja kulunud<br />
ja selle saare all on teine saar,<br />
lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,<br />
kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin<br />
ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.<br />
<br />
Jaan Kaplinski

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.<br />
Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,<br />
loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt<br />
läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-<br />
poegade näljase sädina pesakastides<br />
luuletajate peade kohal. Mida kauem<br />
elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,<br />
et elad saarel, mis on vana ja kulunud<br />
ja selle saare all on teine saar,<br />
lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,<br />
kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin<br />
ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.<br />
<br />
Jaan Kaplinski

Igas hinges on igatsus,<br />
igas elus on indu;<br />
küllap igaüks igatseb<br />
püüda püüdmatut lindu.<br />
<br />
Igal omad on püünised,<br />
lingud ja püügivõtted;<br />
ühtedel teravad küünised,<br />
teistel mesised mõtted.<br />
<br />
Igaüks igatseb midagi,<br />
kedagi otsib ja ootab;<br />
loeb kirjutamata ridagi,<br />
loodab, kui polegi loota.<br />
<br />
Inimloomus on selline-<br />
soovmõtted on elu seadus…<br />
Olgu unistus ükskõik milline,<br />
pääasi, et seal oleks headus.<br />
<br />
Virve Osila

Palju õnne !

Imelist SÜNNIPÄEVA! *ROSE* *ROSE* *ROSE*