Keset lumehebeid langevaid
jalutab valge kassipoeg,
ootamas jõule algavaid
sulle kaisu poeb.
Kindlate soojade käete vahel
tuppa toomist nurub,
sõbru pole väljas lumel rahel,
kass vastu sooja ahju surub.
Endki kassipojana vähel saab tunda,
kallima soojas üles,
enam siis tuul sind suuda murda,
kui ärkad elulumehanges üles.

Severim! 5