Tuule pilutab teelt tolmu,
teelt tolmu pillutab ta,
Kell kasvõi väga palju olgu,
tuul ikka pühib üle maa.
Seisan sõnatult tuule keskel,
mõtlen, kas on see tunne kestev.
Tuul muudab suunda,
peaksin südant võtma vist kuulda!
Seisan ikkagi tuules,
tunnen kui keha oleks üleni tules,
just nagu su häält kuuldes,
tuul mu silmi suudleb.
Ei tea, mis ootamas homme,
ei ütleks, et olin sama, kes eile,
kuigi tuul ikka veel puhub,
ei südamest armu ta uhu!
Kadedailt tänu on tulema raske,
nii nad siis raiuavad omi asju,
vahel aga polegi muud kui minna laske,
ei saa ju vihast kõike loopida ahju.
Harjumuse orjana tallata närvidel,
tänamatult seista küüned oma poole,
nii sõitavad paljud elu kurvidel,
surres aga sajavad santide soole.
Tänu neilt oodata, võib ootama jääda,
miskit sealt looda, enne elu lääb mööda.
Haaravad enne ehk valedest kõrtest
kuni neil hauvad on kaetud ohaka õitest.
Tundub, et süda seest kivistund neil,
et süümepiinad ei kimbuta neid.
Aga aeg muudab kividki mullaks,
andu jumal kadedail rahugi surra.
Teel nägin langevat tähte,
soovisin ühte vaid ma.
Kohtasin samuti kahte
musta kassirajakat.
Jahe oli kõndida kaua,
kuigi kaugele ei läinud ma.
Pimedas eksles üks proua,
keda koduteel kohtasin ka.
Kuid sellest ei luuletaks,
ei endast ega ka prouast,
ei sest suvisest põuast,
sest tean, et ma valetaks.
Seega asi polegi selles,
mida ma paberilt loen,
vaid peitab end mu hinges
üks ilus näolapp ja soeng.
Ta sööbinud happena mällu
ja peidab end mu igatsuses,
sest kui tuli tema mu ellu,
olin mina omadega pees.
On tahumatu see luuletus,
too rida, mõttevälgatus.
Nii segamini on mu sees
ka armastus ja armumine,
olen jälle kõrvuni vist silmavees.
Veel ei nuta ega põe,
aga mõelda ka ei soovi,
soovin korrakski ei miski loe,
ja parem enam proovi.
Pihitooli neljast jalast,
üks on katki, teine laisk,
astuks kasvõi korraks välja sellest ajast,
äkki petab mind mu vaist.
Nii kadeduseuss poob südamesse võrgu
ja sinna vabatahtlikult end heidan kordi kordumatuid,
kui poleks vestlusi ja sõnu õrnu,
oleksin ma ikka-jälle sinust sõltumatu.
* * *
Su sõna valik salvab taas mind sambaks,
su pilk mind purustab ja halvab, muutun peagi lambaks,
siis lembeluule, muistan muiates ma tuulde,
kõrvus kohin: "Lammas, käsikirjad ju ei põle, nagu…
Minu elu on alati ilus,
isegi kui tean, et kole on ees,
suvepäeval istun puude vilus,
mõtlen varbad on jahedas vees.
Tegelikult teen suitsu või hoopiski musta tööd,
randa ja sind näen õnne korral unes,
ei möödu nii ühtki täiesti rahuliku ööd.
Kuu paistel mu aknas on tuli ning tubagi vines,
ma joonistan või luuletan taas,
olgu soe või lumi maas.
Igatsus luule lahutamatu osa,
visadus, vabaduse kaksik vend,
nõuan ridale lisa,
või ehk piinan end,
Rammina läbi silbide söön,
kuigi tean, et öö,
ahja kirjutamine ei olegi päevatöö!
Aa, igavuse igatsuse masenduse,
meelepette, ette heite, muu ja kõige,
raviks pole ravi, vaid rahul elustiil,
sest et okastega siil on seal kus magab,
ei ole keegi teine kui mina, ja kui miskit väita tahab
see kuramuse siil kes hambusse mul jäi,
siis tehku seda kohe hetkel siin,
või jäägu vait ja ongu kuss,
sest mul nüüd luuleikaldus!
Head uut aastat ilus tüdruk,
soovin sulle pimedast toast,
viina pudeli kõrvalt,
pikki silmi, kuiva suud,
kuigi sind suudelda ei saa,
virtuaalselt kallistan.
Oled sina aga kaugelt maalt,
pole sindki kaua näinud ma,
aga siiski loodan veel sind kord näen,
päikese loojangus kord ristame ehk käed.
Oled kaugel ja külmal maal,
mina sind ei saa!
Head aastat uut siiski soovin sul ma veel,
siin on lumi, külm ja kuu,
kuigi olen soojas toas ja sina teel,
head uut soovin sulle veel,
ilude jumallannale soovin ainult head veel!
Peitus päikese all,
pettus must sall.
Aga öö eel kõik on hall,
normaalsuse pimenev mall.
Põõsaste vahel peisan end veel,
sest raha ei leia tagasi teel
nii kiirelt kui tarvis oleks,
tea , et kui saaksin siis tuleks.
Ka päikese enda eest varjuma pean,
sest kogu hingest karjuda poleks hea.
Päike liiga ere on minujaoks
seega prillidega varjama peaks.
Jälle paistab ta prillidest läbi,
kuigi tumedad klaasid mul ees,
ei ei enam pole mul häbi,
sest ta teab mis on minu sees.
See keemia, mis annab tuld,
keemiaga segadud öötund,
sellepärast polegi und,
näe, kallis, juunikuus sajab lund!
Tajud, mis tegelt on valed,
rajud, mis oksi ei mura,
su sõnad mida ei usu,
persestunud jura.
Mõeldes mõtetu hale,
istudes higine pale,
loomastun ja mõtlen veel,
mis kurad toimuvas ees?
Vabana vannun: perse see kõik,
orjana kannul endal võik
mina, keda peeglist näen,
sulen silmad ja ulatan käe,
sigaretti järele, kuid taskus on auk,
putsi, süütan tikku ja pauh,
benseeni lont, olen inimene või tont!