Дневник пользователя tarkur73
ükskõik kus rändad, lõputuil teedel kaugeil...
mul kallis Sa ja värin laugeil,
mõtlen Sinust ikka hästi....
Sind ainult armastada suudan.
ehk andestad, kui vigu olen teinud -
ma täna paremaks end muudan....
mul kallis Sa ja kui ma seda väljagi ei näita,
siis oma lubadusi luban siiski täita
ja ikka hoolin Sinu hoolimisi,
ikka armastan Su tegemisi...
Sinu aimatavas armus
paitab mind Su siiras karmus.....
Sinuga olen hommikul ja õhtutunnil -
oma vaevatud südame sunnil....
tean, end jagad minu armastuse
ja enda tunnete vahel -
nii saatus mängib
meie kahe vahel...
ehk leiame kesktee imelise -
…
Sõbrake,
mu kalllike .
Tea et sind ma iial
ei unusta ma , ei .
Sa oled minu elu
ja minu elurada .
Loodan et sa tead ,
kui palju hoolin sust ma.
Koos oleme ikka kaks pead ,
mis sest et ikka naerame ka .
Jää endaks ,
ja ära muutu ,
sest mulle meeldid sa täpselt sellisena :
ustava sõbrana nagu sa oled
mis olukord iial ka poleks ,
ikka oled sa mul olemas ,
mu armas kallis sõber .
ja nüüd ongi siis see nii nimetatud kevad siis käes
olgugi et külm aga ikkagi kevad
Ei kõnni enam Sinu sammutuules,
me keksukastid joonistusid õhku
vaid õige harva Sinust laule luues
poen unepõhja hingama su lõhnu.
Seal pistrikuna üksilduses sõudlen...
tiib pinguli, et uuristada radu -
miks mõnikord Sind patja taga nõudlen
nii salaja, et seinadki ei adu?
Suur Ilmatäius servast lahti koorub,
veel kuhjub pilte hõlma alla sabaks -
meel kustutab kord möödunu, kõik loorub,
tea, hoolisin, ent süda ...
andis vabaks!
Ei taha karda ja kingisadu,
vaid vaikseid lumiseid metsaradu.
Soovin, et õnn oskaks tulla ja avada ust,
et tuba ja õu saaks täis armastust
Jõuluõhtul näed taevas sa tähtede pidu,
kuuled kuljuste häält, saani naksatust.
Rullub lahti su ees kogu jõuluilu,
täis su unistusi ja armastust...
vahel meenutan kui olen kurb
tahtsin rohkem kui suutsin võtta
aga võtma ei olnud ma arg...
taga otsisin kohvikusuitsust
ma tegelikkust mis oli fakt
arusaavat ja kainet mõistust
ei vajanud poolpaljas akt
paljudele ütlesin,,kallis,,
mingis lootuses purjuspäi
olin andma kõik jäägitult valmis
mis oli see poolikuks jäi....
nüüd tean eet tervik on janu
huuled tahavad allikavett
purjus silmade võigas tänu
oli nooruse hüvastijätt
ma mõõdunut taga ei nuta
tihti meenutan sest olen kurb
tahtsin rohkem…
öö ootab Sind ja
kõrvus sosistab tuul
ja laubale langeb täheke
sädeleb seal väheke ja
lõpuks peatub Su suul....
hommik Sind ootab ju
ja päike ja päevgi uus
kaunima naeratuse saadab
Sulle minu poolt kuu
kõik kõik on uus...
mina ikka Sind ootamas
päeval ja õhtu saabudes
ootan kui haldjat tulemas
meelepetete unelmas
aga tea - ma elan Su
vahetus naabruses....
Lume
veel tasane tuuleiil
paitav päikesekiir
ängistav vaikuseviiv...
viimane tunnetepiir
petetud lootus
üksi meeletus kurbuses
südames ootus
ikka veel Sinu lummuses...
tiheneb pilvisus
ootan mõistmisekeelt
Su ajevil isiksus
ikka eksinud teelt...
kisub tormiseks
kus Sa ka ei asuks
suurimaks vaenlaseks
iseendale olla ei tasuks...
juba marutab ammu
veel võimalus väike
jälgin igat Su sammu
ja Su...
Sa oled tuuleiil,mis mu juukseid paitab.
Sa oled see ,kes mind alati aitab.
Sa oled jääkristallist pisar mu põsel,
sa oled see,keda pole kellelgi teisel.
Taas kui aeg ja kaugus on me vahel,
kooskäidud radu on meil meenutada kahel.
Need rajad ei iialgi rohtu,
ka siis kui me enam ei kohtu.