Päevikud

Kurat väga suur osa nendest seal saates ajasid ikka naerma ja vihale korraga. Uskumatu, milliseid idioote ikka olemas on :D
Selles suhtes, et ma ei saa aru, kas näiteks see helepruuni pusaga, prillidega nohikulaade tüüp tõesti arvas, et ta laulab hästi ja saab mingiks superstaariks :D Hale ma ütlen, väga paljud ajasid konkreetselt oksele. Muidugi sinna alla käib ka see kristlane (irooniline on justnimelt see, et ta on kristlane :D) ja teised sarnased. Samas on suht meelt lahutav vaadata, kuidas inimesed ennast telekas lolliks teevad. Oli ka erandeid.
See tüdruk, kes laulis Evanescence'i põhjustas selle, et ma panin teleka kinni, viskasin puldi diivaninurka, tegin toas ühe tiiru ja istusin uuesti maha, et telekas tööle panna.

Siis mul tuli eile õhtul meeletu tuju minna TTÜ lähedal olevasse männimetsa ja rocki juua ja kellegagi juttu ajada. Aga ma tahtsin kellegi täiesti võõraga juttu ajada. Teate võõrastega rääkimine rahustab muide, olen avastanud. Metsas ei olnud ühtegi inimest ja siis ma nägin ühte u 45aastast naist, kes tundus jõle murelik olevat (ei olnud parm ega a-sotsiaal, nägi normaalne välja) ja siis ta istus seal üksinda ja ma küsisin temalt: "Kas te minuga ühte õlut ei taha ära juua" ja ta vastas: "Ei, ma ei joo praegu õlut" ja siis ma küsisin: "Aga ma tahaks ainult teiega lihtsalt juttu ajada" ja siis ta enam ei vastanud. Ma läksin edasi, kuni leidsin sobiliku koha (Relika, see oli tsipa ennem seda, kui sulle helistasin). Siis ma istusin seal tund aega ja üritasin mitte mõelda. Mulle nii meeldis see. Lähen täna uuesti ja ostan omale ühe veini. Mulle väga meeldib see koht, kus ma istusin ja nüüd iga kord, kui tahan metsa minna, lähen täpselt sinnasamasse kohta.

viru valge, kes sa oled laual, pühitsetuks saagu sinu nimi. Sinu sisu voolaku ja pähe see hakkaku, nagu baaris nõnda ka mujal. Meie igapäevane lonks anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie nõrkused, nagu meiegi andeks anname ropsijatele ja ära saada meid AA- sse, vaid päästa meid kainerist, sest Sinu on riik ja vägi ja au igavesti! VIRU VALGE

tere ma siin nii sama kirjutan. Head isade päeva :D

Meie lugu sai alguse 2008 aasta volbriõhtul, 30.aprillil. Olime sõbrannaga nõidade õhtut tähistamas ja nii pool 12 ajal õhtul tekkis meil väike mure. Meil hakkas igav ja avastasime, et meie probleemiks on meestepuudus. Siis otsustasimegi, et hakkan helistama inimestele enda ja tema rate.ee sõbralistis, kelle numbrid on kas üleval või juba olemas. Õhtu viimane kõne oli sõbrantsi sõbralistis olevale noormehele keda teadsin olevat suhtes. Helistasin ja rääkisin talle meie mure ära kuid kahjuks oli ta linnast väljas ja nii see kõne ka lõppes. Õhtu jätkus meeleolukalt ja kõned unustasin üldse ära :)

Läks mööda kaks päeva, kui see sama viimase kõne…

Samantha sai oma esimese lume küll nädalate eest, kuid nii külmaga pole me veel õues viibinud. Lumi on tore ja vahva.. kui seda päevavalgust vaid rohkem oleks :D Ja kui emme julgeks kodust rahus väljas ka käia ning emme läpakas olevad beebipildid ka tagasi saaks... ohh see oleks hea.. meie jõulusoov...

eile saime geiparaadil käidud ja õhtul siis klubis ka. Angelis loomulikult :P
poleks arvanud et seal nii tore võib olla.. kordame!

Ma hoian su käsi mu kallis, kui tuju sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis, ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan su üles kui langed, ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli et väljas on hanged, mu juures küll sooja sa saad.

Ent oled sa mõelnud või tundnud, mis saad, kui mind enam ei ole,
kui endasse tagasi tõmbun, kui sulle mind enam ei ole.

Võib olla sul jäävana tundun, kui meri või põline laas,
kui taevas, mis peakohal tuhmub, kui kaste auramas maas.

.. ja kui väljas läheb pimedaks jalutab see kurb tütarlaps mööda kõige pimedamaid tänavaid ning mõtleb. Ta ei taha et keegi teda häiriks ja seepärast hoiab ta inimestest eemale. Ta ei kiirusta sest tal on aega küllaga, keegi ei oota teda ning keegi ei hooli. Ta on üksi ainult koos oma mõtete ja unistustega. Lõpuks jõuab ta koju. maja on pime ning ta süütab tule. Tuba jääb siiski hämaraks. Tüdruk vahetab riided ja paneb muusika vaikselt mängima. Kell on 10 õhtul, kui ta kustutab tule ja läheb magama. Sellegipoolest ei ole tal und. Mõtted rändavad ikka tagasi sellele mis oli ja mida enam pole ning sellele mida ta soovib saada..
Tüdruk mõtleb ja kurvastab, teades et talle pole lubatud seda millest ta unistab. Ta unistab armastusest, keelatud armastusest. Ta unistab et tal oleks julgust teha see esimene samm..
Nii mõeldes ja kurvastades jääb ta lõpuks magama, hinges lootus et ehk homne päev on parem kui eelmine ja et võibolla on homne just see, mis toob talle õnne.. Ta teab et see on vaid tühipaljas unistus, et see nagunii ei täitu, kuid saatuse teed on keerulised ning kuni on võimalus, tasub ikkagi loota. Olgugi et see võib haiget teha..

Igatsus südames piinab mind seest,
olen eksinud armastuse sirgelt teelt
hull sinu järele, tahan vaid sind
saladus suur, see tapab mind..
sulle ei räägi, vihjeid vaid annan
mu hinges pidevalt vihma kallab,
hüvasti, suudlus, ma armastan sind
sulle mõeldes karjub mu rind..
iga päev, iga minut, hüüan su poole
oma keha ja hinge, annan su hoolde
mõista mu palvet, mu suurimat soovi
tean sind ei saa, siiski lõpuni proovin..

Lindale, kuna see sulle meeldis =))