Kuidas teada, et sulle ei valetata?Kuidas hoida end valede tõttu haiget saamast? Eks neid küsimusi ole veel...

On mainitud, et inimese käitumises või hääletoonist on võimalik aru saada, kas ta valetab või ei. Ma leian, et sa ei saa ju kedagi nii hästi teada, kuna pea ükski isik pole nii avatud olemusega, et end kui raamatut teistele lugeda laseks. Isikutel, kes harva valetavad, on küll tihti näoilmest aru saada, et nad valetavad. AGA enamus on valetand rohkem ja oskavad käituda ühtmoodi nagu räägiks nad tõtt.

It's hard to see through the lying eyes! Seeläbi kaldub kõik see usaldusele.

Aga kas saad sa kedagi üldse nii palju usaldada, et täiesti 100% kindlalt teada, et ta ei valetaks ega petaks sind? Palju peaks inimest üldse teadma enne, et julgelt usaldada teda?

Aga miks üldse on vaja valetada asjades, mille puhul sa tead, et võib iskule, kellele valetad, väga haiget teha?? Kuidas saab keegi nii isekas või õel olla?

’’ On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et teie ise tema asemel valetaksite.’’-Henry Louis Mencken. Selle tsitaadi järgi võiks arvata, et iga kord kui kahtled kellegi aususes, siis see tähendab kohe, et sa ise valetaks tema asemel selles situatsioonis. Aga ei ole ju päris nii tegelikult. Mullegi palju kordi valetatud asjades, mille puhul ma selgelt tean, et ma ise poleks valetanud sedasi.

Ma ise muutund juba suht suureks valetamise vastaseks, tänu sellele, et olen haiget saanud läbi mõne teise isiku valedele... ja ka kogenud, et ega isegi pisikeste valetamistega üldjuhul mitte midagi head ei tule. Juu ma muidugi ka suht halb valetaja.

Siiski pole ju valetamine üldsegi vajalik. Tuleb lihtsalt üritada rääkida tõtt teisele võimalikult vastuvõetavalt. Ja kui on TÕESTI raske tõtt rääkida, siis parem VAIKIDA, kuid MITTE IIAL VALETADA!!