Aeg möödub,kuid tagasi ei pöördu.Mälestus igast hetkest jääb.

Sinu külmus ja sõnad,mis oled öelnud teevad siiani haiget,sest olid,oled ja jääd osakeseks mu elust.Vahel imestan,miks nii käitud,nagu nutaks mind osake sust taga-oled vihane,sest sinu arust olen mina kõiges süüdi.Kuid suhe on ju kahe inimese vaheline-seega ei saa kunagi üks inimene suhte purunemisel 100% süüdi olla....Ja kui peakski olema-siis tekib küsimus,kas osalesin selles suhtes üksi?

Mäletan seda,kui tütar oli väike ja kohutavates kõhu gaasides-ma enam ei suutnud ja siis rahustasid teda sina....Ja kuidas te koos traktoriga sõitsite ja kuidas te kogu aeg sumo maadlust tegite...need pisikesed asjad jäävad....Vahel küsin ikka veel,mis läks nii valesti,mis meiega juhtus,kuid ma ei saa iial vist vastuseid...Elu tahtis,et me kokku ei jääks...nii on kõige lihtsam mõelda.Ütled,et ei taha mind näha,minuga rääkida ja suhelda,kuid see on ju võimatu,sest meie ühise lapse pärast peame me ikka suhtlema....Ja ma tõesti tahan sinuga läbi saada....lapse pärast!

Ma olen rahul,et sul on keegi kellele meie ühine laps on tähtis ja kallis.Ja ta saab temaga hästi läbi.

Loomulikult mõtlen,et sul on suuremad võimalused jne.Ja lapsel oleks ka suuremad võimalused.Ma tõmblen siin,et lapsel oleks söök laual ja ta saaks lasteaias käija-üritan kõigest väest,et tal oleks kõik,mida soovib.Seetõttu olen rahul,et kunagi sai lapsele kogumis fond tehtud,et kunagi edasi õppima minnes oleks tal võimalus seda teha!Mu laps on ja jääb mulle kõige tähtsamaks-tema nimel olen valmis kõigeks.

Ma mõistan et kõik mis oli oleks võinud olematta olla...kuid see andis samas nii palju ja pani asju nägema teisest vaatenurgast!Mina olen ennast suutnud panna nägema seda mis sa võisid tunda-äkki polnud midagi-ei last ei naist ja maja oli tühi-kõike tuli alustada otsast ja loomulikult on see raske(kuid paistab et oled oma praeguse eluga rahul)Mina ei tahtnud sult kogu aeg raha küsida,et teha kodust kodu.Olin harjunud sellega,mis oli kodus-suhte kohapealt virisesin ja tegin nõudmisi ja see saigi saatuslikuks....kuid kui ei pingutata suhtes siis see ei saagi ju kokku jääda!

Kuid kui elasime veel kõik pead jalad koos ei olnud mina üldse kohustatud kogu su pere järel koristama ja kõigile süüa tegema,sest nad olid mulle võõrad inimesed.Aga ma võtsin endale selle kohustuse.Tagasi sain seda,et aiatsid mind söögi suhtes ja võimaldasid mulle oma raha.Ma olen selle eest väga tänulik.Kuid kui ütlesid,et mina ei ole sulle midagi andnud-soovitaksin sul mõelda veel üks kodr.Ma sünnitasin sulle su esimese lapse ja aitasin su pere-võtsin omale kohustused,mida ei oleks pidanud võtma....

Nüüd on meil mõlemil oma elu mõlemad läinud oma teed...Kuid tean,et mul läheb raskemaks...kuid üritan siiski hakkama saada.

Нравится