...
On üks tüdruk kes alati istub pargis pingi peal, nägu metsa suunas.
Ta räägib palju, aga viimasel ajal on ta vaiksemaks jäänud.
Aga siis kuuleb ta kedagi kes tema selja tagant tuleb, ta pöörab ennast ümber, ja vaatab sügavatesse siniste silmade sisse.
Ta ei ole poissi varem näinud, ja kahtlustab, et ta on magama jäänud.
Nüüd istub ta tüdruku kõrval, ja räägib nagu ta on alati tüdrukut tundnud.
Tüdruk ei leia selles midagi imelikku, kuna ta tunneb enda sees soojust mida pole varem tundnud.
Soojust poisi vastu.
Poiss räägib õnnelikult, et ta on armunud.
Tüdruku süda jätab mõningad löögid vahele, tal on pisarad silmis, aga ta peidab neid poisi eest.
Poiss jätkab oma jutuga, et kui fantastiline see tüdruk on ja ilus ja suurepärane, kuid ta ei märks et tüdruk ei tahta seda kuulda.
Kuid tüdruk kuulab ta ära.
Järgmine päev tuleb poiss tagasi ja räägib kui armunud ta on ja et ta armastab seda tüdrukut väga.
Tüdruk ütleb poisile, et ta peakb tüdrukule seda rääkima, ja poiss vastab, ja ütleb et ta ei julge ja on liiga arg.
Järgmine päev räägib poiss, et ta tapab ennast kui ta ei suuda varsti tüdrukule rääkida, et te teda armastab.
Tüdruk noogutab ja vaatab teises suunas, ja mõtleb, kes see nõid on kes teeb nii, et tema armastatu ennast tapab?
Poiss tõuseb püsti ja läheb.

Tüdruk jääb pingile mõtlema.
Ta ei suuda kunagi poisile öelda, et armastab teda.
Ja tema armastatu armastab kedagi teist!
Mõtted jooksevad tal peas, ja ta tunneb midagi valusat..

Järgmine päev, nagu tavaliselt, tuleb poiss pingi suunas.
Aga ta näeb et midagi oli valesti.
Tüdruk lamab pingi peal.
Poiss möödub pingist, ja seisab selle ette , ja karjatab.
Tüdruk on näost valge, ja tema veenidest tilgub verd.
Poiss istub tüdruku kõrvale, ja ütleb talle vaikselt.
"Ma armastan SIND."

Ta on seal juba tundide viisi istunud.
Ta märkab, et tüdruk on midagi enda kõrvale, pingi peale kirjutanud:
"Ma ju armastan teda. Ma ei suuda elada mõeldes, et ta armastab kedagi teist. Ma pean sellele lõpu tegema. Ma ju armastan teda."
Poiss muutub näost valgeks..
"Miks ma seda talle ei öelnud."
"Mis ma tegin?"
"Miks.."
Ta sirutab oma käe tüdruku noa suunas, tal ei ole midagi mille eest elada.

Ta tunneb valu.
Ja näeb tüdruku nägu enda ees..
Viirastusena.
Nagu ta oli pingi peal lamanud kaua aega tagasi.
Naeratades.
Kuid nüüd on hilja.
Nad on mõlemad läinud.
 

Нравится 2