Lendavad sekunid,minutid,tunnid,päevad,nädalad,kuud,aastad....Kuid mis on kindel on see et läbi selle kõige pole old aega mil oleksid sa lahkund mu mõtetest ning südamest...Mõeldes ning unistades tunnen ikka veel su puudutusi enda keahal su imeilusat ning mahedat häält enda kõrvus...põletavat päikest enda näol...samet pehmet rohtu enda jalge all...tajudes maasika lõhna enda ninas....Iga kord mõelde kõigele sellele tunnen ma ja kuulan kuidas mu süda hakkab aina erksamalt põksuma...need olid vaid mõningad tunnid mu elust kuid mis hüüavad aina uuesti ja uuest :´´Tule tagasi!miks küll lahkusid sa nii kiiresti!?Miks ei suutnud sa lobuda ning kuulata oma südant mis andis sulle võimaluse....võimaluse kogeda midagi erakortset?´´

Hetkelgi kuulen,tunnen ja tajun seda kõike ning sulgedes silmad tahaks justkui nutta...nutta ei teagi miks kas sellepärast et on olla kurb v see tõttu et see kõik on nii vapustavalt Ilus...või miks...selle vastust ma ei tea kuid tean et mu hing kisendab ning karjub ja nutab seda kõike taga juba aataid...

Tegin korda vale otsuse....Palusin uut võimalust mis oli võimatu...OH imet..ma saind selle...kuid vikasin ise selle prügikasti ning loobusin kõikes ja süütasin leekidesse....:(Jäälllegi aga valmistasin ma pettumuse liialt suure pettumuse millega ma ei suutnud leppida...Mu hing ja süda said veel rohkem haiget ning põhjustasid põrgupiinu...

Paraku on ütlus :

´´KUI MIDAGI VÕI KEDAGI VÄGA ARMASTAD NING JUMALDAD SIIS LASE SEL MINNNA , KUI AGA TA TAGASI TULEB SIIS ON TA SINU OMA!´´

Нравится