"Delaran" on järjejutt, mis räägib elust USA rikastele, privileegitud ja tihtipeale mõneti probleemsetele lastele mõeldud erakoolis. Metsade ja mägede vahel asuvas Delarani internaatkoolis ei pruugi aga elu olla põrmugi niivõrd lihtne ja viisakas, nagu kooli tutvustav brošüür seda lubab.

Järjejutt on kirjutatud põhiliste tegelaste - Samara, Jasmini, Taanieli, Jasperi - vaatepunktidest

Samara

Kaks 26kohalist musta reisibussi veeresid septembrikuu teisel päeval mööda käänulisi metsadevahelisi teid. Üha kaugemale suurlinnatuledest ja ligemale Delarani nimelisele külale ja sellest mõne kilomeetri kaugusel paiknevale erakoolile. Mõlemad bussid olid täis käratsevaid noori, kes olid otstutanud autoga kohaletuleku asemel bussireisi kasuks, et sõidu aal lõbutseda ning sõpradega suvemuljeid vahetada. Mõned olid siiski vaiksemalt. Need, kes ei teadnud veel kedagi, kellega muljeid vahetada ja need kes olid oma mõtetega hoopis kaugemal.

„Hayley! Las ta magab!“sosistas õlgadeni musta värvi juustega poiss ärritunult, ning ei lubanud nimetatu käel poisi kõrval istuvat tüdrukut lõua alt kõditada.

Hayley tõmbas käe tagasi. „Ta jäeb niimoodi kõigest ilma. Vaata, kui kena loodus siin on!“

„Tal on kolm aastat aega seda vahtida.“

„Sa oled igav, Manson.“

„Mina ei taha unist Samarat taluda,“ õigustas Manson oma teguviisi ja pani
kaitsvalt käe ümber tüdruku õlgade. Samaraks kutsutu mõmises midagi unes ja liigahtas end nii, et pikad mustaks värvitud juuksesalgud ta näole langesid. Manson tõmbas need õrnalt näo eest ära. „Las magab veel need kümme minutit. Tead küll, kui tüütu esimene õhtu on. Lahtipakkimine, aktus, söömine ja muu pläma.“

Hayley pidi temaga vastumeelselt nõustuma ja vajus taas otse istuma.

Kümne minuti pärast avas Samara tumeda lauvärviga ülevõõbatud silmad. „Kohal?“ küsis ta täpselt samal hetkel, kui buss pärani väravate vahelt Delarani territooriumile pööras.

Hayley tõstis eestistmelt käe ülespoole suunatud pöidlaga. Jah, nad olid kohal.

„Mõtle, kaks järgmist aastat saad minuga samas koolis käia,“ sosistas Manson magusalt Samarale kõrva. „Ei mingeid nõmedaid paberkirju, kord nädalas veerand tundi rääkimist ja vaid mõned korrad terve kooliaasta jooksul kohtumist.“

Samara noogutas, pooleldi oma noormeest kuulamata. Nad olid just ukse ees peatunud ja Samara vaatas pigem seda uut hoonet. Keskkool. Viimaks ometi sai ta ära sellest totrast ainult tüdrukutele mõeldud Brearley nimelises New Yorgi erakoolis. Kuigi ta oli seal tutvunud Hayley ning paljude teiste ülivingete inimestega, pidi ta rõõmustama kui vanemad nõustusid ta saatma Delarani, kus õpivad koos nii poisid kui tüdrukud. Isegi poiss-sõbra olemasolu ei morjendanud teda, sest vastassoost sõpru võib ju igas normaalses suhtes olles omada.

Noortekari kogunes kärarikkalt bussi avatud luukide ette, kust siis ülikonnastatud bussijuhid ja reisisaatjad valjult kohvi peal kirjas oleva nime hõikasid ning need omanikule andsid. Samara sai oma musta nahkkohvri kätte esimeste seas aga kui ta seda vedades trepi poole suundus, nägi tüdruk midagi mis sundis ta kotti peaaegu maha pillama.

„Jasper!“ kiljatas neiu, asetas kohvri maha ning hüppas siis trepi alumisel astmel seisvat koolivormis poissi kallistama. „Sa tulid siiski!“

„No mis mul muud üle jäi,“ muheles veidi tüsedam punapea.

„Kuidas sa juba nii vara siin oled. Ma sain aru, et õpilased tulevad kas bussidega või siis peale busse.“

„No see oleneb tegelikult ja küll sa varsti teada saad.“

„Jasper!“ hüüatas nüüd ka Hayley. Ka tema ja Manson olid oma kohvrid kätte saanud – roosa plastikkohver, millega mugav lennata ning mustast nahast spordikott. Ainus, kes ei rõõmustanud Jasperi nägemise üle oli Manson.

„Oi sorry,“ ütles Samara Mansoni haput ilmet märgates. „Jasper, mu noormees Martin Manson aga kutsu teda Mansoniks. Manson, Jasper Emanuel Wilion ehk Jasper. Me kohtusime Jasperiga üle-eelmisel aastal suvelaagris, Itaalias, kus me Hayleyga koos käisime. Ja nüüd peale seda oleme siis suhelnud.“

Poisid surusid kätt. Jasper naeratas, Manson piidles teda kahtlustavalt kortsus kulmu alt.

„Igaljuhul, minge sisse ja eks siis varsti näeme,“ lõpetas Jasper tervitused ning suundus käega viibates lossi siseruumidesse.

„Ma sain aru, et ta läheb Inglismaale õppima!“ ütles Samara.

Hayley muigas. „Ta veenis vanemad ümber.“

„Misasja? Sa teadsid et ta siia tuleb?“

Hayley noogutas.

„Miks sa mulle ei öelnud?“

„Ta tahtis üllatust sulle teha.“

„Ja see õnnestus,“ sekkus Manson pahaselt ja tõmbas Samarale kätte piha ümber
pannes ta viimaks uksest sisse, et nad teistele tunglevatele õpilastele jalgu ei jäeks.

Fuajees ootas neid koolitöötaja, kellele tuli öelda oma nimi ning allkirjaga kohalejõudmist tõendada. Seejärel suunati esimese aasta õpilased kolmeste gruppide kaupa tumedast puidust paraadtrepist üles, kus neid ootas juba Jasper, Samarale silma pilgutades, ning juhatas rebased neile määratud tubadesse.

Samara avas ukse ja esmapilgul tundus kolme voodiga tuba tühi. Sammu astunud, tuli aga vasakult nurga tagant veel üks voodi välja, mis oli ilmselgelt hõivatud. Sellele istus üks heledate juustega tüdruk, keskendunult midagi põlvedel asuvasse musta märkmikusse kritseldamas.

„Tere,“ ütles Samara.

Võõras tüdruk heitis talle ehmunud pilgu üle peenikeste raamide prillide. Siis hüppas ta kiirelt voodilt püsti, pillates märkmiku asemele. Ta tundus nagu ehmunud hirv.

„Tere.“ Isegi tüdruku hääl oli kartust täis tikitud.

„Ma olen Samara Soul. Esimene lend, esimene rühm,“ lisas Samara oma häälele ekstraannuse sõbralikku tooni.

Nüüd võõras naeratas. „Jasmin McCall. Esimene lend, teine rühm.“

„Sa jõudsid varem siia?“ päris Samara, viidates tüdruku voodinurgale mis oli isiklike asjadega juba omapärasemaks tehtud ning padja alt paistvale valgele ja nähtavasti öösärgile kuuluvale nurgale.

„Ma tulin eile. Kas sa tead, kes need kaks teist on?“

Otsustades, et ei hakka uurima, miks Jasmin juba eile tuli, keskendus Samara tüdruku teisele lausepoolele ning raputas pead. „Ma tean siit ainult kolme inimest aga ükski neist ei tule siia tuppa. Kaks neist on meist vanemas lennus.“

„Aa, sõprade pärast tulidki siia?“

„Võib ka nii öelda. Tundus normaalne kool ja üks neist on mu noormees kah.“

„Siis küll.“

Samara vaatas nüüd alles Jasminil seljas olevat riietust. Ilmselgelt oli see koolivorm, mis nägi välja selline, nagu oleks alles triikraua alt tulnud.

„Kas me peame juba nüüd koolivormi selga panema?“ küsis Samara häiritud toonil. Tal oli palju normaalsemaid rõivaid, mida selga panna kui see imelik ja natuke häiriv
koolivorm.

„Ma ei usu,“ vastas Jasmin, kes vahepeal oli hakanud juukseid kahte patsi punuma ning need nüüd patsikummiga kinnitas. „Mul on lihtsalt mugavam nii. Ma ei võtnud väga palju teisi riideid kaasa.“

„Jaa, ka see oli valikuvariant. Aga ma siis vist ei viitsigi praegu riideid vahetada. Nagunii saame seda totakat koolivormi aasta otsa kanda. Või noh, kolm aastat. Brrr.“

Kahe tüdruku vahele sigines vaikus, mille lõhestas uksepaugatus ja kahe elavalt sädistava tüdruku sisenemine.

„Tere!“ lausus rõõmsalt esimesena nende vaatevälja jõudnud tüdruk. Ta oli lühikest kasvu, küllaltki tüse ja tumepruunide tihedalt lokkis juustega, mis ulatusid tal umbes lõuani. „Mina olen Rachel. Rachel Stewart,“ lausus tüdruk nägu naerul ja tormas kohvrit sinnapaika jättes teistel kätt suruma.

„Samara Soul,“ vastas Samara.

„Jasmin McCall,“ pomises Jasmin väga vaikselt ja tõmbus tagasi oma voodile istuma.

Teine tüdruk, keskmist kasvu ja patsi pandud kartulikoorekarva juustega, ainult viipas eemalt, enne kui vajus istuma uksele kõige lähemalt olevale voodile, suletud kohvri samamoodi voodi ette vedelema jättes.

„Mina olen Laura Thomas,“ ütles ta vaikselt ja haigutas seejärel laialt. „Ja ma olen kohutavalt unine.“ Laura heitis pikali, tõstis jalad voodile ja sulges silmad.

„Tead, ega sa magada ei jõua enam. Varsti peab saali minema,“ ütles Rachel Laura kõrvale istudes ja hakkas teda näpuga ribidesse torkima.

Laura mühatas ja lükkas sõbranna käe eemale. „Lase mul vähemalt proovida.“

Rachel itsitas, jättis teise tüütamise ja vedas pruuni riidega kaetud kohvri teisele poole tuba, et kõige akna all olevasse kappi oma riided laduda.

Samara pööritas silmi. Ta ei tahtnud olla inimene, kes hindab teisi esmamulje järgi, ent ta ei saanud midagi teha. Kui Jasminiga ta kujutles end veel ühte tuppa siis Rachel ja Laura? Tuleb omapärane aasta. Siis jälgis ta aga Racheli eeskuju ning kõndis ainsa vaba voodini – vasakus nurgas olevani – ja avas selle peatsi kõrval asetseva kapi, et sinna omakorda enda rõivad sisse pressida. Paar kaasahaaratud krimiromaani asetses ta kapi ja voodi vahele paiknevale öökapile. Lugemist ajaks, kui tal und ei tule.

Kella kuueks oodati õpilasi saali aktusele. Kolmveerand kuus lamas Samara veel voodil ja kaalus mõtet, kas ehk siiski panna koolivorm selga. Rachel ja Laura olid mõlemad sellest mõttest juba eos loobunud ja seega oli Jasmin endiselt ainuke, kes koolivorm seljas, voodil istus. Veel veidi poolt- ja vastuargumente kaalunud otsustas Samara, et tema tanksaapa, must põlvini ulatuv seeling ning tumepunane lilleornamentide mustriga korsettpluus koos võrkvarrukatega sobivad küll. Tüdruk vibutas end püsti ja ütles puht viisakuse pärast: „Ma lähen alla.“

Rachel ja endiselt voodil külitav, ent magamisüritustest loobunud Laura lobisesid rahulikult edasi, Jasmin jätkas katkematult joonistamist ning Samarale ei pööranud keegi neist tähelepanu.

„Ise teavad,“ mõtles tüdruk ja väljus toast. Tema toa ukse ette jäi kaks kuldkollase kattega diivani, vasakule veel mõned magamistoad aga paremale puhketuba täies hiilguses. Tubadest ei kostnud midagi ja kõik diivanid olid tühjad. Nähtavasti oli suurem hulk õpilasi juba alla kogunenud ja Samara läks samas suunas, tee peal seinel rippuvaid maale imetledes.

„Uurite maailma, preili?“

„Samara võpatas selja tagant kostnud maheda hääle peale. Ümber pöörates nägi ta kahte naeratavat, sama pikka ja sarnase kehaehitusega noormeest.

Vasakpoolsel olid kastanpruunid, stiilselt sassis soengus juuksed ja kahtlustavad aga siiski sõbralikud sinakasrohelised silmad. Parempoolse juuksevärv oli mitu tubli tooni heledam pruun ja silmad selged ookeanisinised, ent jahedad.

„Taaniel von Erbach, esimene lend, esimene rühm,“ sirutas käe vasakul pool seisev noormees, kelle hääl oligi Samarat ehmatanud. Nende kahe näpud said vaevalt kokku puutuda, kui juba lükkas paremal seisva Taanieli käe kõrvale, et ise end Samarale tutvustada.

„Jan Turner. Esimene lend, teine rühm.“

„Samara Soul. Esimene lend. Esimene rühm.“

„Oo! Meil on siis koos tunnid!“ rõõmustas Taaniel ja Jan pööritas selle peale silmi. Kastanpruunide juustega noormees aga jätkas: „Las ma arvan, te suundusite aktusele, enne kui me teid niivõrd ebaviisakalt häirisime?“

Samara noogutas. Tarbetu küsimus. Oli tal veel siin kuskile minna?“

„Aga võib-olla, preili Soul, laseksite te meil end saata?“ päris Taaniel, jättes seega Janile vaikiva kõrvalseisija rolli.

„No ma saan trepikäigus tegelikult sõpradega kokku.“

Poisid vahetasid pilgu ja naeratasid samal hetkel, pea samasugust naeratust. „Me saadame teid siis sinnani,“ lubas Taaniel ja asus tüdruku paremale käele. „Jah, jumal teab, mis koletised teid kahekümne meetri jooksul rünnata võivad,“irvitas Jan teisele küljele astudes.

Samara muigas tahtmatult. Esimene päev, esimesed koolisviibitud tunnid ja kohe põrkab kokku džentelmenidega. Jää või uskuma kooli brošüüris kirjutatut.

Punakaspruuni puitpõrandaga trepihallis jäi esimese lennu puhketoast tulles vasakule teise lennu ruumid, ette teise lennu pesuruumide uksed, paremalt läks trepp üles kolmandale korrusele ning trepi tagant avanes käik galeriisse, mis ühendas peahoonet kõrvalhoonega.

Peatrepp koosnes kahest L-kujulisest trepist. Vasakpoolne trepp algas teise lennu puhketoa ukse eest, parempoolne kolmandale korrusele viiva trepi eest. Pool korrust allpool mõlemad trepid kohtusid, moodustasid mademe, tegid 90kraadise pöörde ning moodustades T-kujulise trepi, viisid viimased astmed alla fuajeesse.

Hayley ja Manson ootasid Samarat just seal mademe peal. Plikalikutlt itsitades Jani ja Taanieli naljade peale, pani Samara ometigi tähele Mansoni kriipsuks tõmbunud suud, kui nad nende pilgu alla jõudsid.

„Te ei kanna koolivormi,“ ütles Manson esimese asjana. Tal endal olid jalas mustad ülikonnapüksid, valge triiksärk ja sinise-mustaruuduline lips. Hayleyl oli tüdrukutevorm, mis lõikelt oli täpselt samasugune nagu Jasmini oma, ainult et kollast asendas roheline. Ja tema oli ka hulga rõõmsam, kui Manson. „Ole nüüd, nad on rebased ja võivad teeselda teadmatust reeglist 5.2, mis kohustab ka aktusel vormi kandma.“

Samara astus poiste vahelt Mansoni kõrvale ning andis talle kerge musi. „Täpselt, anna meile armu. Ja muide, Hayley Hemingay, Martin Manson. Need on Jan Turner ning Taaniel von Erbach.“ Äsjatutvunud kätlesid ja siis sundis Hayley neid trepist alla minema, rääkides kuivõrd vastikult võib direktriss hilinejatega käituda. „Peale tunde jäämine kindlalt soolas, kui mitte viis korda siis üks kord kindlasti. Koristamine reeglite pähetuupimine lisaks veel. Parem varem kohal olla, kui minutitki hilineda.“

Saal oli sarnaste tumedate puitpaneelidega kaetud, täpselt nagu fuajeegi. Maast paarkümmend sentimeetrit kõrgemal asuv ja madalat lava meenutavat kohta katsid mõlemalt küljelt paksud punased sametkardinad, millele oli trükitud ka koolilogo. Õpetajatele mõeldud toolid olid seatud diagonaalselt paremasse serva. Saal oli pilgeni täis õpilasi, kes istusid heleda kattega punasest puidust toolidel ja õpilasi, kes alles otsisid endale istekohta. Samaralegi tuttav direktriss seisis juba kõnepuldi taga, lehitsedes nähtavasti eesseisvaks jutuks vajalikke pabereid. Hayley juhatusel liikusid Manson ja Samara keskele, kus Jasper neile kohti oli hoidnud. Taaniel ja Jan lahkusid neist uksel, et jääda istuma viimasesse ritta.

„Idikad,“ pomises Manson oma põlgust varjamata, „kui direktriss tahab midagi, käsutab ta alati viimases reas istujaid.

Kell kuus tulid jooksusammul hilinejad. Direktriss saatis neile noomiva pilgu ja palus siis kahel äärmisel noormehele – Taanielil ja Janil, Manson irvitas olles üle õla vaadanud ja näinud, kes need kaks on – püsti tõusta ja uks sulgeda.

„Kuidas siis toakaaslased on?“ päris Samara poolhääli Mansonilt, kui inimesed uuesti sumisema hakkasid.

„Noh, samad kes eelmine aasta nii et mitte mingit muutust,“ muigas Manson vastuseks.

„Seda jah. Ega õpilased siin vist eriti ei vahetu?“

„Ei. Direktriss on teinud kindla reegli, et kui sa astud kooli siis sa maksad kolme aasta õppemaksu ära. Sa ei saa vahepeal ära minnes õppemaksu tagasi ja kui sa välja kukud... Siis uut õpilast ei võeta. See on mingi säärane poliitika, et lend peaks olema kokku kasvanud.“ Manson kehitas õlgu. Andes ilmselgelt märku, et temal on täiesti suva kas mõni võetaks juurde või ei.

Samara toetas pea vastu Mansoni õlga ja pani silmad kinni.

Üle saali kõlas hele kellahelin, mis andis märku vait olla. Otsekui lõigatult lõppes lobapidamatus ja viimne kui õpilane pööras oma tähelepanu saali ees seisvale direktriss Carnesile.

Seekord oli direktrissil seljas pidulik valge kostüüm, millel oli otseloomulikult ka kooli embleem. Pruunid juuksed olid kinnitatud tugevasse krunni. Käsi hoidis ta enda ees asuval tammepuust poodiumil, mille kahes nurgas põles kaks suur valget küünalt.

„Tere õpilased,“ lausus naine kõlaval toonil, mis ulatus probleemideta ka tagumistesse saalinurkadesse.

„Suvi on möödunud. Kindlasti oli teil lõbus, tore ja meeldejääv vaheaeg. Siit vaadates näen ma mõnda noorukit, kellel on ees ootusärev nägu ja kes on põnevil uutest õppeainetest. Kuid kahjuks on siin näha ka neid, kelle nägu on vähem põnevil ja näen lausa mõnda, kes üritab viimase peo ülejääke alles praegu välja magada,“ lõpetas direktriss üsna terava tooniga.

Samara võpatas ja silmad avanud, taipas, et naine vaatas otse tema poole. Sisemuses punastades tõstis Samara pea Mansoni õlalt ja istus sirgelt. Manson võttis tal käe ümbert ära, kuid haaras kohe peost, et siiski märku anda: ma olen siin.

„Delaranis algab järjekordne, 197. Õppeaasta. Mul on hea meel näha, et vanad lennud jätkavad täiskoosseisus ning uue lennu näol on meie kooliperega liitunud 24 toredat noort. Meie õppetöö algab homme aga esimese tunni asemel on teil tund lennujuhatajaga, kes jagab teile õpikud ning täpsustab üle kõige olulisema informatsiooni, mis võis teil kahe silma vahele jääda, kui lugesite, mida ma loodan et te tegite, läbi kooli õpilase käsiraamatu.

„Esimese lennu lennujuhataja on meie ratsutamisõpetaja Avecita Morantes.“

Oma nime kuuldes tõusis õpetajate laua tagant püsti pikka kasvu, sale ja mustade patsis juustega naine, kes tundus olevat pigem lõpulennu õpilane kui karm õpetajanna. Avecita lehvitas kelmikalt, pilgutas silma ja istus uuesti maha.

Samara muigas, nähes missugune näoilme oli tekkinud direktrissil Avecita tervituse peale. „Esimene lend, teie ruum asub talliga samas hoones. Sinna jõuate oma lennukaaslaste jälgedes minnes või kui tahate esimene olla, siis järgides rada, mis läheb galerii alt ja läbi kuuseheki. Eksida pole võimalik. Vastavalt preili Morantese soovile peate te vahel ka sinna kogunema, kui tal on vaja teile edasi anda infot, mida lennuvanem ei saa edastada. Teised lennud, ma usun, teavad juba piisavalt hästi mis on lubatud ja mis on keelatud.“

Lisaks lennujuhatale on igal lennul oma lennuvanem, kes hoolitseb selle eest, et kõikide õpetajate teated jõuaksid kõikide õpilasteni ning tal on ka muud, lennujuhataja ja kooli juhtkonna poolt pandud kohutstused,“ Direktriss tegi väikese pausi ja sahmerdas korraks oma paberites.

„Kolmanda lennu esindaja on endiselt Charlie Rigoletto, teise lennu esindaja on Hayley Hemingway ja esimese lennu värskeks lennuvanemaks määrati Jasper E. Wilion. Oma lennuvanemaga kohtude õhtul, kui ta teile tubadesse tunniplaanid toob. Ma tean, et osadel on need olemas aga neil kellel pole. Ja palun, tervitage nüüd neid õpilasi, kes sellise ränkraske töö enda kaela võtsid.“

Käsu peale algas aplaus, segamini vilede ja huiletega. Samara vaatas üllatunult Jasperile otsa, kes muiates silma pilgutas. Hiljem kavatses Samara teda igaljuhul sõbralikult selle eest noomida, et noormees talle sellisest aust ei rääkinud.

„Minnes tagasi selle juurde, mis on lubatud ja mis mitte, siis täisreeglistiku leiate õpilase käsiraamatust aga ma pean vajalikuks mõned tähtsamad põhipunktid veel üle korrata: keelatud on kõik eletroonilised esemed. Kaasa arvatud mp3 mängijad ja mobiilid. Kui te need kaasa võtsite, peate te hoidma neid asju oma toas luku taga ja mitte kasutama. Reeglite rikkumisel on õpetajatel õigus esemed kooliaasta lõpuni hoiule võtta. Teistes tubades on lubatud ööbida minu eriloaga, vaid nädalavahetustel. Teiste lendude puhketubades võib viibida vaid vastava lennuõpilase kutsel, juuresolekul ning vastutusel.

Esimene küla nädalavahetus toimub oktoobris. Täpsem ingo tuleb vahetult enne puhketubade teadetahvlile, millel peaks pidevalt silma peal hoida.

Nüüd ootab teid aga söögisaalis õhtusöök, seejärel magama ning homme hommikul värske peaga tundidesse. Hoidke kooli lippu kõrgel!

Aplaus, toolide krigin ja kõhukorina saatel kõndis Samara ühtlases õpilastemassis söögisaalis poole.

„Esimene kord kontrollitakse kõik nimekirjast üle ja näidatakse teile koht kätte,“ seletas Hayley, kui ta koos Samara, Jasperi ja Mansoniga söögisaali ukse taha tekkivasse sabasse seisis.

„Jaaaa, Hayley, ma tean juba. Kujuta ette, et sina, Raimond ja Manson olete kõik siin koolis käinud ja kõik te olete seda mulle juba rääkinud,“ segas Samara vahele ning vaatas Hayley poole, kes häiritult talle pilgu heitis.

„No aga natukene üle rääkida ei tee halba ju,“ teatas Hayley nördinult. „Eks ju, Manson,“ püüdis Hayley toetust Samara taga seisvalt ja Samarast tugevalt kinni hoidvalt poisilt.

„Absoluutselt, sul on alati õigus,“ teatas Manson küllalt ükskõikselt, olles samal ajal mõtetega kuskil kaugel.

Hayley naeratas säravalt Samarale, kes talle keelt näitas.

„Hayley Hemingway,“ ütles Hayley endiselt naeratades õpetajale, kes nimekirja sinise pastapliiatsiga linnukesi ja riste tegi.

Naine lehitses kiiruga oma pabereid. „Laud akna all,“ ütles ta lõpuks Hayley nime leides, kuid tõstis siis pilgu ja vaatas tüdrukule teravalt otsa. „Sa pole siin ju esimest aastat?“ küsis õpetaja.

„Ei ole,“ ütles Hayley kulmu kortsutades.

Õpetaja vaatas uuesti pabereid. „Tundub, et sind on valesse lauda määratud,“ ütles naine lõpuks tõsiselt.

„Mis mõttes valesse?“

„Tundub, et sa oled samas lauas viie esimese lennu õpilasega,“ jätkas õpetajanna ning ohkas. „See ümbersättimine võtab alati nii kaua aega. Ehk oled sellega rahul?“ küsis ta Hayleylt, uuesti paberitelt pilku tõstes.

„Eem...“ Hayley kõhkles hetke. „Kas te saaksite palun järgi vaadata, kellega ma ühes lauas olen?“ päris ta seejärel, olles Samaraga pilke vahetanud.

Naine hakkas pabereid lehitsema. „Nii... Jasper Wilion, Samara Soul-“

„Sellest piisab,“ katkestas Hayley naist ning õpetaja tõstis küsivalt pilgu.

„Mulle sobib,“ täpsustas Hayley laialt naeratades. Kuigi tema lend oli ka suurepärane ning tal oli seal päris palju häid sõpru, ei saanud miski sellele vastu, et Samaraga koos söögilauas istuda.

Õpetaja noogutas kergendatult, teades, et see säästab teda hulgast paberitööst.
„Aga minge istuge siis lauda,“ ütles ta viisakalt ja näitas käega.

„Huvitav, kes meiega veel ühes lauas on?“ päris Samara, kui Manson saali teise otsa suundus ja nende liikumisse hetkelise seisaku tekitas, et Samarat kallistada

Hayley kehitas õlgu ja ütles edasi kõndides: „Ma loodan, et normaalsed.“

„Eino parem oleks... Mõtle, kui mingi taimetoitlane. Siis kuula aasta otsa virinat teemal, et kotletid karjuvad piinatud looma häälel ja et lihapiruka söömine on sama hea, kui mõrvamine.“ Samara võdistas õlgu ja Jasper naeris valjult sellise väljavaate peale.

Üksteisega rääkides jõudsid nad oma lauale ligi, ent ei pannud veel tähele, kes lauas istusid.

Teiste vestlust pealt kuulnud Jasper muigas. „Siis sul veab. Minu teada pole ei Jan
ega Taaniel taimetoitlased.“

Samara pööras pilgu Haylelyle ja vaatas kahte noormees, kes neile üpriski huvitatud pilgul otsa vaatasid.

„Tere tulemast meie tagasihoidlikku õhtusöögilauda,“ hõiskas Jan ning naeratas laialt.

„Tere tere. Kas siis mingid kohad on juba kinni ka?“ küsis Samara.

„Jani kõrval istus Jasmin, vähemalt eilsel õhtusöögil oli see tema koht,“ ütles Taaniel. „Aga muud kohad on vabad.“

Hetke mõelnud, istus Samara Taanieli vastu, Hayley tema vasakule käele ning Jasper Hayley ja Taanieli vahele. Samarast paremale jäi tühi koht, mis pidanuks siis Jasminile kuuluma. Enne veel, kui Samara jõudis tõsta serveerimiskaane, et paljastada lihalõik ja hunnik toorsalatit – kui järeldada Jani ja Taanieli taldrikust nende menüüd – jõudis kohale ka viimane lauakaaslane.

„Tere,“ pomises laua juurde jõudnud blondide juustega õbluke neiu.

„Tere Jasmin,“ ütles Samara naeratades, tundes rõõmu, et vähemalt üks normaalne lauakaaslane veel juures oli. „Sinu koht oli vist siin?“ jätkas Samara ja pannud söögiriistad käest, osutas enda ja Jani vahele jäävale toolile.

Jasmin noogutas. „Eile küll oli.“

„Mina olen muide Jan Turner,“ alustas tüdruksut paremala jäänud noormees tutvustamist. Üksteise järel ütlesid oma nimed ka teised lauasistujad ja mõne hetke pärast teadsid kõik kõiki.

„Kuidas sul nii kaua läks? Ma arvasin, et meie oleme ühed viimased,“ tundis Hayley huvi, kui Jasmin end istuma oli sättinud.

„Ah, nad ajasid mu nime sassi. Olid kirja pannud Jasmin Call, mitte Jasmin McCall.“

Hayley muigas. „Tundub, et nad on suvega oskused kaotanud, kuid pole hullu, küll need tagasi tulevad.“

Нравится 1