sahtlit koristades leidsin mingi käsikirja aastast 2008, mingi sellise hulluse olin kirjutanud, vist Sannsvarti laulusõnadeks.

Raevukaaren


must kaaren lendab aknale,
hääletult on varjudes
tardub udus paigale
jäises purpurvalguses

hullununa, üksikuna
leban põrgu alguses:
hingetult ma taipan juba
pääsu pole piinast sest:

Raevukaaren, kohtumõistja
saabus võikalt vaikides
pole enam ühtki päästjat
sellest õudsest needusest

sosin õrn mu kõrvu jõuab,
kuskilt suurest kaugusest:
"Saatan sult su hinge nõuab,
oled üks ta teenritest."

kahvatus kuuvalguses
ma kirstust tõusen ulgudes
küünlavalgel lehka haistan
jõledaimat kõigist sest:

Raevukaaren, kohtumõistja
saabus võikalt vaikides
pole enam ühtki päästjat
sellest õudsest needusest

surmahingus hingemattev,
katkulaadne udupilv
peagi kõiki seinu kattev
kooljalõhnas hirmus ilg

hommik eal ei enam koida,
selles olen veendunud
leegitsedes väävel loidab,
sellesse ma neeldunud

Raevukaaren, kohtumõistja
saabus võikalt vaikides
pole enam ühtki päästjat
sellest õudsest needusest

----
(c) mallardo millalgi suvi 2008

Нравится 5