Ühel päeval palus õpetaja lastel paberile kirjutada kõigi kaasõpilaste

nimed – üksteise alla, nii, et iga nime taha jääks ka ruumi.

Järgmiseks palus õpetaja õpilastel mõelda, mis on kõige parem asi, mida

nad selle või tolle klassikaaslase kohta öelda oskavad. Need kõige

paremad asjad palus õpetaja paberil olevate nimede taha kirjutada.

See oli raske ülesanne ja võttis terve tunni. Enne vahetunnile minekut

korjas õpetaja kõigi laste käest paberid kokku. Nädalavahetusel

kirjutas õpetaja iga lapse nime eraldi lehele ning selle juurde kõik

toredad kaaslaste lehtedelt pärit märkused.

Esmaspäeval sai iga laps oma nimekirja. Õige pea naeratasid kõik. “Kas

tõesti?”, kostis sosinat. “Ma ei teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi

tähendan! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi arvavad! Ma ei

teadnudki, et teised minust niimoodi hoolivad!”

Seejärel polnud neist nimekirjadest enam kunagi juttu. Õpetaja ei

teadnud, kas lapsed on neist omavahel või vanematega rääkinud. Aga see

polnudki tähtis. Ülesanne oli oma eesmärgi täitnud – õpilased olid

sõbralikud ja õnnelikud. Nad olid rahul endiga ja rahul teistega.

Mõned aastad hiljem hukkus üks õpilastest missioonil. Õpetaja läks matustele. Kirik oli täis noore mehe sõpru.

Üksteise järel möödusid nad sargast, et lahkunuga viimast korda hüvasti jätta.

Viimasena läks kirstu juurde õpetaja. Kui ta seal seisis, pöördus tema

poole üks kirstu kandvatest sõduritest: “Kas Teie olite tema

matemaatikaõpetaja?” Õpetaja noogutas. “Ta rääkis teist väga tihti,”

ütles sõdur seepeale.

Pärast matusetalitust kogunesid mõned endised klassikaaslased punti. Ka

hukkunu vanemad seisid sealsamas ning ootasid silmnähtavalt võimalust

õpetajaga vestlemiseks.

„Me tahame Teile midagi näidata“, ütles isa taskust rahakotti välja

tõmmates. „See leiti meie poja surnukeha juurest. Me mõtlesime, et Teie

tunnete selle ära.” Rahakotist ilmus lagedale päevinäinud paberileht –

mitmeid kordi volditud, parandatud ja kleebitud…

Õpetaja teadis paberit avamatagi, et tegemist on ühe lehega nendest,

mille peal seisid kõige toredamad asjad, mida kaaslasele öelda…

„Me oleme alati tahtnud Teid selle eest tänada“, ütles ema. „Nagu Te

näete, hindas meie poeg seda väga.“ Kõik endised klassikaaslased

tõmbusid lähemale.

Üks neist naeratas ja ütles: „Minul on oma nimekiri ka alles. Seisab minu kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis.”

Keegi naine ütles: „Minu abikaasa palus, et me selle nimekirja oma pulmaalbumisse kleebiksime.”

„Minu oma on mu päeviku vahel,” teatas järgmine noor naine.

Üks meestest tõmbas taskust oma kalendermärkmiku ja näitas narmendavate

servadega lehte. „Mina olen seda kogu aeg endaga kaasas kandnud“, ütles

ta. „Ma arvan, et meil kõigil on oma lehed alles.“

Õpetaja oli nii liigutatud, et pidi istuma. Ja nutma – ta nuttis nii

langenud poisi kui kõigi teiste pärast, kes tema ümber olid.

Elades koos ja kõrvuti teiste inimestega unustame me sageli, et ühel

päeval lõpeb iga inimese tee – ja et me ei tea, millal see päev saabub.

Seepärast peaks inimestele, kellest me hoolime, ütlema, et nad on midagi erilist ja olulist. Ütle neile seda enne, kui on hilja.

Kui Sa seda teksti loed, siis seepärast, et keegi Sinust hoolib –

seepärast, et maailmas on vähemalt üks inimene, kellele Sa midagi

tähendad.

Kui Sa oled liiga hõivatud selleks, et öelda kellelegi midagi ilusat,

siis – loodetavasti on see esimene kord, kus sa loobud kellelegi rõõmu

valmistamast?

Mõtle sellele, et mida külvad, seda lõikad. Mida teistele annad, tuleb omaenda ellu tagasi.

Tänane päev on eriline – nii, nagu Sinagi oled eriline!

---

Нравится 7