Kuidagi kurb hakkab ikka
kui näen
kramplikku õitsemist hilist
viimaste värvide tõstetud käed
all kõrget kapriispuhast sinist
hüljatud rannatee
kadakad
pikaks veninud keskpäevavarjud
raske sambla seest madalast
korjan kibekaid verevaid marju
Aed tühjaks langeb salamisi suvest
kaob naeratamisjõud ka kressiõitest
ja ainult mälestus
jääb kõigest

Jääb vilja valminuna pakatavas mälus
ja seemnena mis ootel alles jäises mullas
et hiljukesi tagasi võiks tulla

Kuid kõigele mis olemata sootuks
jääb igavesti
sündimiselootus

Нравится