02.04.2011
28, Таллин, Эстония
Väga Vabandan, et varem uut osa pole tulnud. Põhjus: KIIRE!
Üks halb uudis ka. Võib-olla tuleb jälle paus sisse, kuna mul on arvuti katki ja kui arvutikast lähipäevil parandusse läheb, siis pole mul võimalik kirjutada. Muidugi on mul ka läpakas, aga läpakas pole seda programmi, kuhu ma kirjutan :S:S:S
Ja mis juhtunud on ? Lugejaid on väheseks jäänud! Palun reklaamige ja kui võimalik siis promoge. OLEKSIN VÄGA TÄNULIK!
____________________________________________________________
#8
„Mida sa siin teed? Sa ütlesid, et ei tantsi enam, Kunagi ja ei taha meie gruppi tulla. Ja sa isegi ei rääkinud meile tõde, et kuna sa tantsima jälle hakkasid ja ma kahtlen, et kas sa üldse tantsimise lõpetasid ja et see kõik oli suur vale. Kas nüüd tulid meie tõtt rääkima? Ja miks sul selline riietus on?“ rääkis ning küsis Vic pahaselt. Teadsin, et nüüd pean neile tõtt rääkima, enam ei tohi neile valetada, eriti veel Vicky’le, Chanelle’le ja Sara’le.
#9
„Esiteks, tahan ma grupiga liituda ja kui soovite, siis võin ka kapteniks saada,“ laususin. Viimase lausepoolega, tuli mulle klimp kurku. Imelik. Mul pole varem nii olnud. Kas see tähendab, et ma hakkan jälle rääkima? „Edasi,“ ütles Vic. Terve tantsugrupp läks istuma. Kes istus pingile, kes maha ja kes kellegi sülle. Seisma jäid ainult Vicky, Sara ja Chanelle. „Ma valetasin, et ma ei hakka enam kunagi tantsima. Ma tõesti lõpetasin peale autoõnnetust tantsimise, aga kaks kuud pärast õnnetust hakkasin ma jälle tantsima,“ rääkisin viipekeeles. Vic, Sara ja Elle said aru, mida ma rääkisin, aga teised mitte. Nende nägudel oli näha, et neil on igav. „Ja miks sa meile valetasid, kui me eile sind tantsimas nägime? Miks sa meile kunagi ei rääkinud või näidanud, et sa jälle tantsid?“ küsis seekord Chanelle. „Ma oleksin teile ükskord rääkinud või näidanud, aga kui ma kuulsin, et te lähete tantsulaagrisse, siis viskasin selle mõtte kohe peast,“ vastasin tüdruku teisele küsimusele. Esimesele ma ei osanud vastata. „Miks sa eile valetasid?“ uuris Sara. Ma ei osanud midagi vastata, seega olin vait. „Sara küsis midagi ja ennem küsis ka Elle seda sama. Vasta palun,“ oli Vic kärsitu. „Ma kartsin sedasama, mis praegu toimub,“ üritasin seletada, aga nende näod olid küsivad. „Ma kartsin, et te olete minu peale pahased nagu te praegu olete. Ma juba arvasin, et te olete solvunud mu peale, et ma teile tantsimisest ei rääkinud. Aga ma tahan seda parandada,“ näitasin neile viipekeeles kõike, mida ma mõtlesin. „Parandada? Sellega, et liitud grupiga ja hakkad kapteniks?“ küsis Vicky. „Muidugi, kui te seda soovite. Ma ei sunni teid seda tegema. Te ise otsustate. Aga ma saan aru, et te ei taha mind oma gruppi, seega ma lähen vahetan riided ja lahkun,“ rääkisin jällegi viipekeeles ja läksin oma arvuti juurde, et see kokku pakkida ja seejärel lahkuda sellest ruumist. Pakkimise ajal vaatasin silmanurgast, mida teised teevad. Kogu grupp arutas midagi sosistades. Raudselt arutavad nad seda, et kas mind gruppi võtta või mitte.
Lõpuks sain asjad pakitud. Viskasin koti õlale ja hakkasin riietusruumi poole liikuma. Olin juba riietusruumiukse juures, kui mind peatati. „Bella!“ hääle järgi sain aru, et peatajaks oli Vicky. Küll ta räägib täna palju. Keerasin ennast ümber ja vaatasin talle küsivalt otsa. „Me jõudsime otsusele,“ rääkis tüdruk, „me võtame su enda gruppi ja me tahame, et sa meie kapten oleks.“ Naeratasin ja kõndisin nende juurde. Kohe, kui nende juures olin, haarati mind kallistusse.
„Mida sa siin üldse tegid. Ma mõtlen seda, et sul oli arvuti kaasas ja plaat ning kõigele lisaks on sul ka trenniriided seljas?“ uuris Sara, kui olime kallistamise lõpetanud. „Nagu ma juba viipekeeles rääkisin, siis ma mõtlesin, et liitun teie grupiga ja kui tahate, siis hakkan kapteniks, mida te tahate ja ma olen teie kapten. Aga nüüd vastus su küsimusele. Ma tegin tantsukava. Kuna ma olen teie kava näinud, siis pole see just kõige parem. Tädi, palun ära solvu, aga see jätab seal laagris mulje, et te olete algajad,“ rääkisin neile tõe. Tädi oli üllatunud, et ma nii ütlesin. Vicky ja Elle olid õnnelikud, et ma nende kapteniks hakkan. Olin ise ka õnnelik. „Bella tegi meile uue kava,“ teatas Vicky teistele rõõmsalt, „Mida sa ootad? Näita meile kava ette.“
Läksin oma koti juurde, võtsin sealt läpaka ja juhtme välja, pistsin juhtme ühe otsa stepslisse ja teise arvutisse. Ootasin natukene, kuni sain parooli sisestada. Otsisin kotist veel õige plaadi ja pistsin selle arvutisse. Panin muusika käima ja läksin teiste ette nende uut kava näitama.
Tegin just viimase sammu ja olingi kava ette näidanud. Vaatasin ülejäänud grupile otsa. Tekkis pisikene vaikus ja siis järsku hakkasid kõik plaksutama. Ma ei saanud aru mis toimus, aga polnud vajagi. „See oli suurepärane,“ ütles Carmen ja teised kohe nõustusid temaga. „See oli tõesti parem, kui eelmine. Nüüd õpetad seda ka teistele,“ targutas tädi. Naersin ja siis viipasin kõigile, et nad mu seljataha tuleksid.
Õppisime pooleteise tunniga ära peaaegu veerand tantsust. Oleksime jõudnud õppida rohkem, aga paljudel ei tulnud mõned tantsusammud välja, aeti tantsusammud sassi ja siis pidime otsast peale alustama, või aeti tantsusammud nimelt segamini, et nalja saaks –ühesõnaga lollitati palju. „Aitab tänaseks. Homme uuesti!“ hõikas tädi meile. Läksin oma arvutit pakkima. „Tore, et sa otsustasid meie gruppi tulla ja veel kapteniks ning tegid meile uue kava,“ ehmatas Sara mind. Tõusin püsti. „See on vähim, mida ma teha sain, et asju parandada,“ ütlesin talle viipekeeles. „Sa poleks pidanud seda tegema, kui ei tahtnud,“ lausus tädi. „Sa tunned mind ja kui ma poleks seda tahtnud, kas ma oleksin siis siin?“ esitasin tädile küsimuse. „Ei, sa poleks siis siin. Aga mul on hea meel, et sa siin oled,“ ütles Sara ja kallistas mind. Kallistasin muidugi vastu.
Lasin tädist lahti, võtsin maast koti ja läksin riietusruumi. Teised olid juba riided ära vahetanud ning ajasid juttu. Asetasin koti pingile ja hakkasin riideid vahetama. Sain just riided vahetatud, kui Vic minu juurde tuli. „Kas sa tuled meiega või lähed sinna, kus sa täna ööbisid?“ küsis tüdruk. Vaatasin riietusruumis ringi ja seal olime ainult mina ja tema. Järelikult olid teised juba ära läinud. „Kõigepealt lähme minu koju, ma võtan asjad ja siis lähme tädi majja,“ vastasin plika küsimusele viipekeeles. „Sa ööbisid oma majas?“ küsis Vicky imestunult. Noogutasin. „Me käisime emaga…“ hakkas tüdruk rääkima, aga ma peatasin ta. „Ma tean. Lähme nüüd.“
Sara ootas meid juba auto juures. Mul oligi õigus selles, et teised olid juba minema läinud. Istusime kõik autosse ja sõitsime kõigepealt minu koju. Läksin kiiresti majja ja oma tuppa, et asjad ruttu ära pakkida. Vicky tuli mulle õnneks appi. Koos jõudsime viieteistkümne minutiga asjad kokku pakkida. Mina võtsin spordikoti ja Vic võttis minu käekoti ning läpaka. Läksime kahekesi auto juurde. Asjad panime taha istmele. Vic istus autosse, aga mina läksin veel välisust lukku keerama. See tehtud, läksin ja istusin ise ka autosse ning sõit Sara maja juurde võis alata.
Varsti olimegi tuttava maja ees. Võtsin oma asjad kätte ning läksin tädi ja Vicky järel majja. Viisin asjad oma tuppa ja panin kohe asjad oma kohale. Seejärel läksin alla elutuppa, kus olid Vicky ja Sara. Istusin tugitooli ja esitasin tädile küsimuse: „Kus Don on?“ Sara mõtles natukene.„Ma ei tea. Vist veel tööl,“ vastas ta.
Tekkis pisikene vaikus, taustaks oli ainult telekast tuleva filmi hääl. Selle vaikuse peatas Vicky. „Me ei saanud ühele küsimusele vastuse.“ Olin segaduses, kuna enda arust vastasin ma kõigile tema küsimustele tantsusaalis. „Millisele?“ küsisin lõpuks viipekeeles. „Miks sa ei tahtnud meile öelda või näidata, et sa jälle tantsid ning miks sa ei tahtnud alguses meie grupis olla?“
______________________________________
Üks halb uudis ka. Võib-olla tuleb jälle paus sisse, kuna mul on arvuti katki ja kui arvutikast lähipäevil parandusse läheb, siis pole mul võimalik kirjutada. Muidugi on mul ka läpakas, aga läpakas pole seda programmi, kuhu ma kirjutan :S:S:S
Ja mis juhtunud on ? Lugejaid on väheseks jäänud! Palun reklaamige ja kui võimalik siis promoge. OLEKSIN VÄGA TÄNULIK!
____________________________________________________________
#8
„Mida sa siin teed? Sa ütlesid, et ei tantsi enam, Kunagi ja ei taha meie gruppi tulla. Ja sa isegi ei rääkinud meile tõde, et kuna sa tantsima jälle hakkasid ja ma kahtlen, et kas sa üldse tantsimise lõpetasid ja et see kõik oli suur vale. Kas nüüd tulid meie tõtt rääkima? Ja miks sul selline riietus on?“ rääkis ning küsis Vic pahaselt. Teadsin, et nüüd pean neile tõtt rääkima, enam ei tohi neile valetada, eriti veel Vicky’le, Chanelle’le ja Sara’le.
#9
„Esiteks, tahan ma grupiga liituda ja kui soovite, siis võin ka kapteniks saada,“ laususin. Viimase lausepoolega, tuli mulle klimp kurku. Imelik. Mul pole varem nii olnud. Kas see tähendab, et ma hakkan jälle rääkima? „Edasi,“ ütles Vic. Terve tantsugrupp läks istuma. Kes istus pingile, kes maha ja kes kellegi sülle. Seisma jäid ainult Vicky, Sara ja Chanelle. „Ma valetasin, et ma ei hakka enam kunagi tantsima. Ma tõesti lõpetasin peale autoõnnetust tantsimise, aga kaks kuud pärast õnnetust hakkasin ma jälle tantsima,“ rääkisin viipekeeles. Vic, Sara ja Elle said aru, mida ma rääkisin, aga teised mitte. Nende nägudel oli näha, et neil on igav. „Ja miks sa meile valetasid, kui me eile sind tantsimas nägime? Miks sa meile kunagi ei rääkinud või näidanud, et sa jälle tantsid?“ küsis seekord Chanelle. „Ma oleksin teile ükskord rääkinud või näidanud, aga kui ma kuulsin, et te lähete tantsulaagrisse, siis viskasin selle mõtte kohe peast,“ vastasin tüdruku teisele küsimusele. Esimesele ma ei osanud vastata. „Miks sa eile valetasid?“ uuris Sara. Ma ei osanud midagi vastata, seega olin vait. „Sara küsis midagi ja ennem küsis ka Elle seda sama. Vasta palun,“ oli Vic kärsitu. „Ma kartsin sedasama, mis praegu toimub,“ üritasin seletada, aga nende näod olid küsivad. „Ma kartsin, et te olete minu peale pahased nagu te praegu olete. Ma juba arvasin, et te olete solvunud mu peale, et ma teile tantsimisest ei rääkinud. Aga ma tahan seda parandada,“ näitasin neile viipekeeles kõike, mida ma mõtlesin. „Parandada? Sellega, et liitud grupiga ja hakkad kapteniks?“ küsis Vicky. „Muidugi, kui te seda soovite. Ma ei sunni teid seda tegema. Te ise otsustate. Aga ma saan aru, et te ei taha mind oma gruppi, seega ma lähen vahetan riided ja lahkun,“ rääkisin jällegi viipekeeles ja läksin oma arvuti juurde, et see kokku pakkida ja seejärel lahkuda sellest ruumist. Pakkimise ajal vaatasin silmanurgast, mida teised teevad. Kogu grupp arutas midagi sosistades. Raudselt arutavad nad seda, et kas mind gruppi võtta või mitte.
Lõpuks sain asjad pakitud. Viskasin koti õlale ja hakkasin riietusruumi poole liikuma. Olin juba riietusruumiukse juures, kui mind peatati. „Bella!“ hääle järgi sain aru, et peatajaks oli Vicky. Küll ta räägib täna palju. Keerasin ennast ümber ja vaatasin talle küsivalt otsa. „Me jõudsime otsusele,“ rääkis tüdruk, „me võtame su enda gruppi ja me tahame, et sa meie kapten oleks.“ Naeratasin ja kõndisin nende juurde. Kohe, kui nende juures olin, haarati mind kallistusse.
„Mida sa siin üldse tegid. Ma mõtlen seda, et sul oli arvuti kaasas ja plaat ning kõigele lisaks on sul ka trenniriided seljas?“ uuris Sara, kui olime kallistamise lõpetanud. „Nagu ma juba viipekeeles rääkisin, siis ma mõtlesin, et liitun teie grupiga ja kui tahate, siis hakkan kapteniks, mida te tahate ja ma olen teie kapten. Aga nüüd vastus su küsimusele. Ma tegin tantsukava. Kuna ma olen teie kava näinud, siis pole see just kõige parem. Tädi, palun ära solvu, aga see jätab seal laagris mulje, et te olete algajad,“ rääkisin neile tõe. Tädi oli üllatunud, et ma nii ütlesin. Vicky ja Elle olid õnnelikud, et ma nende kapteniks hakkan. Olin ise ka õnnelik. „Bella tegi meile uue kava,“ teatas Vicky teistele rõõmsalt, „Mida sa ootad? Näita meile kava ette.“
Läksin oma koti juurde, võtsin sealt läpaka ja juhtme välja, pistsin juhtme ühe otsa stepslisse ja teise arvutisse. Ootasin natukene, kuni sain parooli sisestada. Otsisin kotist veel õige plaadi ja pistsin selle arvutisse. Panin muusika käima ja läksin teiste ette nende uut kava näitama.
Tegin just viimase sammu ja olingi kava ette näidanud. Vaatasin ülejäänud grupile otsa. Tekkis pisikene vaikus ja siis järsku hakkasid kõik plaksutama. Ma ei saanud aru mis toimus, aga polnud vajagi. „See oli suurepärane,“ ütles Carmen ja teised kohe nõustusid temaga. „See oli tõesti parem, kui eelmine. Nüüd õpetad seda ka teistele,“ targutas tädi. Naersin ja siis viipasin kõigile, et nad mu seljataha tuleksid.
Õppisime pooleteise tunniga ära peaaegu veerand tantsust. Oleksime jõudnud õppida rohkem, aga paljudel ei tulnud mõned tantsusammud välja, aeti tantsusammud sassi ja siis pidime otsast peale alustama, või aeti tantsusammud nimelt segamini, et nalja saaks –ühesõnaga lollitati palju. „Aitab tänaseks. Homme uuesti!“ hõikas tädi meile. Läksin oma arvutit pakkima. „Tore, et sa otsustasid meie gruppi tulla ja veel kapteniks ning tegid meile uue kava,“ ehmatas Sara mind. Tõusin püsti. „See on vähim, mida ma teha sain, et asju parandada,“ ütlesin talle viipekeeles. „Sa poleks pidanud seda tegema, kui ei tahtnud,“ lausus tädi. „Sa tunned mind ja kui ma poleks seda tahtnud, kas ma oleksin siis siin?“ esitasin tädile küsimuse. „Ei, sa poleks siis siin. Aga mul on hea meel, et sa siin oled,“ ütles Sara ja kallistas mind. Kallistasin muidugi vastu.
Lasin tädist lahti, võtsin maast koti ja läksin riietusruumi. Teised olid juba riided ära vahetanud ning ajasid juttu. Asetasin koti pingile ja hakkasin riideid vahetama. Sain just riided vahetatud, kui Vic minu juurde tuli. „Kas sa tuled meiega või lähed sinna, kus sa täna ööbisid?“ küsis tüdruk. Vaatasin riietusruumis ringi ja seal olime ainult mina ja tema. Järelikult olid teised juba ära läinud. „Kõigepealt lähme minu koju, ma võtan asjad ja siis lähme tädi majja,“ vastasin plika küsimusele viipekeeles. „Sa ööbisid oma majas?“ küsis Vicky imestunult. Noogutasin. „Me käisime emaga…“ hakkas tüdruk rääkima, aga ma peatasin ta. „Ma tean. Lähme nüüd.“
Sara ootas meid juba auto juures. Mul oligi õigus selles, et teised olid juba minema läinud. Istusime kõik autosse ja sõitsime kõigepealt minu koju. Läksin kiiresti majja ja oma tuppa, et asjad ruttu ära pakkida. Vicky tuli mulle õnneks appi. Koos jõudsime viieteistkümne minutiga asjad kokku pakkida. Mina võtsin spordikoti ja Vic võttis minu käekoti ning läpaka. Läksime kahekesi auto juurde. Asjad panime taha istmele. Vic istus autosse, aga mina läksin veel välisust lukku keerama. See tehtud, läksin ja istusin ise ka autosse ning sõit Sara maja juurde võis alata.
Varsti olimegi tuttava maja ees. Võtsin oma asjad kätte ning läksin tädi ja Vicky järel majja. Viisin asjad oma tuppa ja panin kohe asjad oma kohale. Seejärel läksin alla elutuppa, kus olid Vicky ja Sara. Istusin tugitooli ja esitasin tädile küsimuse: „Kus Don on?“ Sara mõtles natukene.„Ma ei tea. Vist veel tööl,“ vastas ta.
Tekkis pisikene vaikus, taustaks oli ainult telekast tuleva filmi hääl. Selle vaikuse peatas Vicky. „Me ei saanud ühele küsimusele vastuse.“ Olin segaduses, kuna enda arust vastasin ma kõigile tema küsimustele tantsusaalis. „Millisele?“ küsisin lõpuks viipekeeles. „Miks sa ei tahtnud meile öelda või näidata, et sa jälle tantsid ning miks sa ei tahtnud alguses meie grupis olla?“
______________________________________
Liituge ka klubiga:http://www.rate.ee/clubs.php?act=show&id=126140&xref=8_99
Teatan KLUBIS ja KOMMENTAARIDE VASTUSENA!
Kui leidsid vea(d), siis anna nendest kommentaarides teada.
Kui on küsimusi või ettepanekuid, siis ande nendest kommentaarides teada. KOMMENTAARID ON AINULT MINULE NÄHTAVAD !
/Johanna/
Teatan KLUBIS ja KOMMENTAARIDE VASTUSENA!
Kui leidsid vea(d), siis anna nendest kommentaarides teada.
Kui on küsimusi või ettepanekuid, siis ande nendest kommentaarides teada. KOMMENTAARID ON AINULT MINULE NÄHTAVAD !
/Johanna/
314 просмотров
supper uut:)
http://www.rate.ee/blog/1308272/my-world-was-black-and-white-until-the-day-you-walked-trough-my-door-and-into-my-heart-10-ja-teine-juuubel
uutuuutuuuuuutt:D;:D
heaaa!!: )
http://www.rate.ee/blog/1308272/my-world-was-black-and-white-until-the-day-you-walked-trough-my-door-and-into-my-heart-10-ja-teine-juuubel
Super!
http://www.rate.ee/blog/1308272/my-world-was-black-and-white-until-the-day-you-walked-trough-my-door-and-into-my-heart-10-ja-teine-juuubel
suuuper , tteata .
http://www.rate.ee/blog/1308272/my-world-was-black-and-white-until-the-day-you-walked-trough-my-door-and-into-my-heart-10-ja-teine-juuubel
hea(Y)
http://www.rate.ee/blog/1308272/my-world-was-black-and-white-until-the-day-you-walked-trough-my-door-and-into-my-heart-10-ja-teine-juuubel
Supperheaa !
Teataa ?!
http://www.rate.ee/blog/1308272/my-world-was-black-and-white-until-the-day-you-walked-trough-my-door-and-into-my-heart-10-ja-teine-juuubel
teata :)
http://www.rate.ee/blog/1308272/my-world-was-black-and-white-until-the-day-you-walked-trough-my-door-and-into-my-heart-10-ja-teine-juuubel