killud päikesekulda te niisketel otsaesistel.
põletan su jalajäljed, see oleks ainus mis ma teha saan. .
mulda neile peale kraabin,
nagu teeks seda sinuga.
kui saladusi must välja kaabid,
et neid purustada, sest armastada sa ei mõista.
nagu teed mu hingega,
mida hoiad oma vihas küüntega.
miks on armastus see mida pole tunda. miks on reaalsed vihkamine, tülgastus, äng, raev.
kogu nimetatav ja nimetamatust omav vaev.
su küüntealused on lihast mustad, kui mind võtad.
ja sa ei jäta mind ma tean, sa oled truu, oled ustav.
äng,sa meeldid mulle!
sinu kohv on kangeim, sinu käed on higiseimad,
moraalikoodeks rangeim.
Meenutad mul mu armsaimat, kui sinu varbad on jäised minu omade vastas, püüdes uinuda.
püüdes lähedust.
armsaimat keda mul pole, aga kellele olen mina, kes ma hanguks aeglaselt ta kõrval.
teadmatus kirjutab alati vastupidist.
äng sa oled pealetükkiv, kuid ma tõotan sulle- mina ei jäta sind kuni jätad sa mind roiskuma.
süütan küünla, et meenutada oma kallimat.
mälestada on veel vara. on kõigest sügisvihm kevades.
sa ei puhu seda leeki! ei!!
Sind keelan!! ma tean, et sa olid ka tema juures.
ma löön, raisk, välja su hambad! aga äng, sa oledki selline.
ja ka hambutu
see irve, see avatud suu millega sa mind neelad.
ja võtsid ka teda kirehoos.
miks pean läbi sinu tundma tema puhtust.
torgatakse välja silmad, purikateks jäätunud pisaraid kukutades.
ning peeglis on koopad.
silmakoopad. pilgud sügavaimad on vaid silmis, mis on välja torgatud.
silmis, mis suletud.
mitte õnnelikes, siirates, mitte silmis muretud.
äng, sa oled õpetanud mind vihkama.
nagu ka igatsema.
kui miks õpetad siis seda, kui ei lase nii mul teha. kui ei lase mul armastadagi.
sa pole targem kui mu lapsepõlve jumal, kes õpetas armastama sõpru- mu vaenlasi.
kuid mis väärtus oleks ka armastusel siis?
oled näidanud mulle, kes on su suurim vaenlane-
kes on vabadus.
nüüd näen mind kardad sa, peidad pimeduses.
ka seal ei saa sa must rahu, ka seal oleme meie.
su ohvrid,kellelt on võetud.
koos lootuste ja unistustega lootusetuses su tõetu vastu.
kas kuuled, lähemale astub.
armastus. aga roostetanud oled sa trepi, esikust teinud vangikongi.
ning me küsime, kas nii ongi?
äng, kas oled lõpetanud?
taskunuga, mille temalt varastasin,
nagu ta mu südame varastas, libiseb käest.
nagu libiseb käsi piha ümbert.
ja selili, nägupidi laes, lõppeb minujaoks aeg
mu uues korteris. hangus ka vahapitser armastuskirjal.
selle, kallim, saadan sulle aga haua tagant,
sest kunagi pole armastuseks ju hilja.
Hästi kirjutatud