Inimene tajub helivõnkumisi sagedusvahemikus alates 16-20 hertsist kuni 15 000-20 000 hertsini. Helisagedusi alla 16-20 hertsi(infraheli) ei taju ta helina, ometi avalduvad need võnkumised inimesele tugevat mõju. Sageli kaasneb nendega tugev peapööritus, valu kõrvades, tugev väsimus, seletamatu hirmutunne. Eriti ohtlikud on infrahelivõnkumised, mille sagedus on lähedane peaaju rütmilisele elektrilisele aktiivsusele vahemikus 8-12 hertsi (a-rütm), samuti inimese siseorganite omaresonatsisagedusega võrdse sagedusega infrahelivõnked. On ülimalt tõenäoline, et just infraheli on põhjustanud meeskondade hukkumise või lahkumise laevadelt, mis vaikivate viirastustena ilma ühegi meeskonnaliikmeta seilavad ookeanidel seni, kuni torm nad purustab.

1948a. andis Hollandi laeva “Urang Medan” kapten raadio teel hädasignaali. Ta teatas, et kõik ohvitserid on juba surnud, ta ise hinge heitmas. Kohalejõudnud päästjatele sai osaks olla vaid toimunud tragöödia tagajärgede tunnistajaks: surnud madrused ja ohvitserid lamasid siin-seal õuduskrimass näole tardunud, otsekui oleksid nad surmaeelsel hetkel näinud mingit kirjeldamatut jubedust.

Versioon röövlite kallaletungist heideti kohe kõrvale, sest hukkunud olid vähimategi vägivallamärkideta, samuti olid puutumata kõik laeval olnud väärisesemed.

1960. aastal hukkusid Atlandi ookeani heitlikes tuultes kahe jahtlaeva meeskonnaliikmed. Laevad olid täielike vee ja toiduvarudega, päästevahendid olid puutumata. Polnud vaid ühtki inimest, kellelt küsida, mis oli juhtunud. Miks olid nad kiiruga lahkunud?

On olnud teisigi meeskondadeta viirastuslaevu ja laevade kummalisi ootamatuid kadumisi. Nende juhtumite põhjused jäid pikaks ajaks saladuseks. Kujutlusvõime maalis tulnukaid kosmosest, kes võisid meeskonnad röövida või mingil põhjusel surmata. Lahendus näib siiski olevat kõrvaga kuuldamatutes infrahelivõnkumistes.

1934. aastal täitis uurimislaeva “Taimõr” vaatleja V.Berjozkin Kara merel ilmastikuvaatlusteks üleslastavat õhupalli vesinikuga. Pall oli juba täis ja valmis õhku tõusma, kui vaatleja pani juhuslikult kõrva pallikesta vastu. Samas tundis ta teravat valu. Kõrva eemaldamisel valu kadus. Nähtust ei osanud seletada ka laeval viibiv füüsik(hiljem akadeemik) N. Suleikin, keda asi huvitama hakkas. Aastaid hiljem tõestas ta, et tormisel merel puhuv tuul tekitab infrahelivõnkumisi. Need võnkumised võivad levida tekkekohast üsna kaugele sest mida madalam sagedus seda pikem laine.

Nii juhtus ka õhupalliga “Taimõril”, ehhki laev viibis täielikus tuulevaikuses: kaugelt saabuvatest infrahelivõngetest hakkas vesinikuga täidetud kest resoneerima ja võimendas sel moel helivõnkeid sedavõrd, et kui kõrv vastu pallikesta suruda. Tekkis kõrvades valu.

Samuti võib laevakere omavõnkesagedus sattuda resonantsi tormi ajal tekkinud infrahelivõnkumistega. Kõrvaga ei kuule inimesed midagi, ometi tekitavad need võnked kabuhirmu, mis kasvab ülimaks õudustundeks. Niisuguses seisundis lastakse kiirustades päästepaadid vette ja lahkutakse laevalt, paljud hüppavad üle parda, osa inimesi võib surra otse laevatekil.

 

Kuulmispsühholoogia. Avo-Rein Tereping. Lk 7-9

Нравится 1