ma istun oma toas, ma mõtlen sinule...mõtlen meie ühisele minevikule, minevikule mis oli üürike, sa ei armastanudgi mind sa ei proovinudgi, aga mina...mina olin see loll kes uskus kes kuskus et elu läehb ka kunagi ilusamals, esimene kord kui me välja läksime..mõtlesin mille eest mind küll nii on õnnistatud, millega ma selle ära teenisin sellise õnne sellise armastuse,...võibolla sul olid mu vastu tunded, võibolla sa lihtsalt kasutasid mind ära..ma ei saa seda teada kunagi ei saa, sest sa ei luba mul seda teada, sa isegi ei räägi enam minuga...sa isegi ei tee minust välja, sa kardad sa kardad et ma vihkan sind..tegelikult nii se pole. vastupidi ma saan sinut aru saan aru et sa ei tahtnud mulle haiget teha, aga tegid siiski ja julmalt..ehki sa seda ei tea....ei saa kunagi teada.....

Нравится