Kõnnin mööda suurt tänavat. Väljas on külm ja kuidagi sünge. Seisatan keset teed ja vaatan üles, taevasse. Taevas on hall ja sealt tuleb valgeid tükikesi nagu paberit. Järsku tekib mu huultele magus kuid samas õel naeratus. Sammun edasi silla poole. Järjest rohkem tunnen enda sees tõusvat rahupäikest. Kui see jõuab aga sisemuse keskele ei suuda ma enam. On tunne ,et kohe lähen lõhki. Lendan tükkideks ja tükid moodustavad omakorda mustad pärlid.
Jõuan keset silda. Vasakul pool seisab silt “sillalt vette hüppamine keelatud”. Naeratus huulil lausun endale et see ei käi minu pihta , ma ju paremakäeline. istun silla käepidemele ja vaatan enda ümber olevaid maju ja inimesi. Kas on sellest mõtet loobuda? Ei ,ikka ei ole. Tean paljusid kellel kaoks maailm koos minuga. Ah, mis siis ikka kui aitab. Hakkan käepidemelt maha ronima aga jääisand on oma töö mu istekohal lõpetanud ja ma libisen. Lend on pikk. Ma panen silmad kinni ja järsku olen ma oa toas . satun peegli ette ja avastan ehmatusega , et mul on inglitele sarnased tiivad. Alati olen ma tahtnud ingel olla , lõpuks mu unistus täitus. Pööran ennast ümber ja näen oma väikest õde nutmas. Ta silmad on nutmisest punased ja üle keha käivad k

Нравится