ma aina....Ma aina otsisin sind, kuid mu otsinguist sai pikk ja raske retk kuna sind polnud kusagil. Mu silmad olid kurvad ja pihud tühjalt süles. Ma ei tahtnud enam mõelda millelegi. Ma ei tohtinud surra, teadmata elu mõtet. Samm-sammult kurbuses liikudes leidsin, et surma ei olegi. On ainult lõputu pimedus. Olin küllastunud nägemast valguse ja varju heitlust. Otsisin lahendust, põhjust ja tähendust. Otsisin teed üksikusse kohta. Ma olin haiget saanud aga ma ei tahtnud oma valu teistega jagada. Mu maailm oli kokku varisenud. Ma vajasin tol hetkel ainult rahu ja üksindust. Ma istun ja vaikselt mõtlesin. Mõtlesin
endamisi Kas olen teinud vea, et armastan sind. Miks sa kunagi ei märka, kui pisar põselt langeb mul. Sa oled mulle kalleim kui keegi siin ilmas. Ainult sinuga tunnen end õnnelikuna. Ma tõusin ja vaatasin taevasse. Taevas olid üksikud tähed kuid nendegi sära oli kadumas. Tõesti tol hetkel arvasin, et keegi mind ei vaja. Loodan, et tead kui valus on mu hinges. Seda valu, seda ahastust ei oska kirja ma panna. Lihtsalt tahaks ära minna, vaikselt surra ja et keegi mind ei mäletaks kuna kellegi peale ei ole enam loota. Ma leian, et olen vaid ees, et jalgu jään kõigile nende teel. Ma ei tea mida teha, mida tahta ehk peaksin end põrgu ma saatma? Laintesse hüppaksin üleni sisse, et ei mäletaks te mind. Või läheksin ja kaasa viiksin endaga selle valu. Ma kuivatan põselt pisara nagu leegi, sest nagunii olen kõigile eikeegi. Kuid siiski liigun ma sellel teel üksinda edasi ma üle punase niidu lähen möödun helesinisest päikesest. Mul hääl üksildusest on kähe taevas pilvineb, näha vaid äikest. Ma võtan südame, trambin puruks ta tükid tugevamini pihku surun. On raske minult mu ahastust võtta. Kaotada mu hinge varjatud valu. Enam ma sinu juurde tagasi ei tule. Mu hinge sügavusse sa ei näe, sest tühi ta on. Vaikus karjub mu hinges. Valgus pimestab mu silmi. Kadunud tunnetus, alles ükskõikne pinge. Ma karjusin end hääletuks, kui hüüdsin su nime. Oled muutnud sa mind meeletuks.Mu hirm, valu ja piin Oh, miks sa küll mu juurde ei astu. Me nimed kirjutasin rannaliivale. On mu silmadest sära kadunud. Alles jäänud pilk, mis klaasistunud. Elurõõmu silmadest sai leia. Tuhmunud pilk ja vaade mis tühi. Taaskord silmadest pisaraid pühin. Valu on kusagil mu hinge sees. Miks nii raske hingata mul on. Mu hing on jääs. Kuid seda sa ei näe. Mu tunded on ikka alles. Pole nad kuhugi kadunud. Sind oma elust ma minema ei kihuta, sest sinust ma nii väga hoolin. ükskõk, mida sa teeks, ütleks või mõtleks. Mu tundeid miski ei muuda, sest teisiti ma tõesti ei suuda. Ma ei suuda olla õnnelik ilma sinuta:( Nii harjumatult raske on see. Tean, et pead sa vastu ka
ilma minuta.Kuid siiski kui sa ükskord mu juurde tuleks. Ma ei tea, mida ma siis teeks. Ma usun, et õnnetundest ma sureks ja veri mu soontes muutuks veeks. Tahaksin, et lubaksid hoida mind oma käte vahel täna, homme ja igavesti ja äkki nii vaikseks kõik oli jäänud.

Нравится 1