olen vist lõpuks selle ainsa ja õige leidnud. kuid mis teeb mind murelikuks, on meie vahemaa. kui ma teaks, et midagi välja ei tule, siis oleks see suhe juba praegu kasulik ära lõpetada,siis vähemalt pole pärast seda kannataja poolt, kuid nagu õeldakse et lootus sureb viimasena. ma tõeti ei tea mida teha. loomulikult oleks võimalus kokkukolida, aga kui me peaks lahku minema, siis oleks mul vägapalju kaotada. kuid mina annan omaltpoolt kõik, et see suhe püsima jäeks. riskin kasvõi elukoha vahetusega, kui seda vaja on. ma loodan tõesti, et ta on selline neiu, kellena ma teda praegu näen, vastasel juhul olen jälle sunnitud haiget saama. ma tõesti ei taha enam haiget saada, ma väärin seda suhet. ma pole tõesti halb inimene, nagu paljud arvavad, ma võin küll tunduda ükskõikne, kuid kes suudab minu ümbert  selle kesta ära lõhkuda, siis ta saab teada tegeliku minu.
AITÄH MUSI, ET MU ELLU TULID!!!!!!

 

Нравится 1