Ma valetasin sulle. Jah ma tean, et tegin vea. Kuid vale oli vaid armastusest, mida sinu vastu tundsin. Sa pilkasid mind kõigi ees. Sa arvasid, et võid mulle öelda ükskõik mida. Sa tegid mulle haiget, tegid. Kuid siiski ma armastasin sind. Ma piinlesin valus iga hetk, kui ütlesid et ma ei puudutaks sind. Me rääkisime, kuid mitte pikalt. Sa arvasid, et on parem asjale lõpp teha, kuna oleme liiga erinevad. Ma olin nõus, kuid sisimas karjusin valust. See oli piin, olla sinu läheduses, mitte sind kallistamata. Ma olin nõus, kuna sina tahtsid nii, ma tegin seda sinu jaoks. Mu põskedel voolasid pisarad, kuid sind need ei kõigutanud. Sa teadsid, mida tahad. Varjasin kõigi eest oma valu ja teesklesin, et mulle ei tee haiget see mida minu südamega teed. Sa olid minu esimene armastus. Sa mängisid minuga, nagu nukuga. Arvasid, et võid mu ära visata, millal ise soovid. Igal õhtul jäin nuttes magama, lootes, et homme on parem. Kuid ei. Tundus, et see ei lõppe iial. See oleks nagu uni millest ma mitte kunagi ei ärka. Kuid ajapikku, mõeldes su tegudele, tunded jahtusid. Sa muutusid mulle võõraks, kuid mu südames olid veel haavad kinni kasvamata. Siis tulid sina. Rebisid mu haavad uuesti jõuga lahti. Sa tulid, arvasin et taas haiget tegema, kuid ei. Sa tulid ja anusid, et ma su tagasi võtaksin. Ma ei vaevunud mõtlemagi. Vastus oli "ei". Ma ei oleks suutnud seda piina uuesti taluda. Ennem oleksin surnud. Su silmad põlesid valust. Ma nägin seda, tundsin kuidas su kehaosad üksteise järel külmaks ja kahvatuks muutusid. Tahtsin, et ka sina kannataksid. Tahtsin, et piinleksid valus, nagu mina tookord. Ütlesin sulle viimase "ei" ning jalutasin minema. Sa jäid sinna seisma kuni ma olin juba väga, väga kaugel. Sa nutsid. Ma kuulsin seda mitmesaja meetri taha. Ma ei kuulnud sinust enam mitu päeva, kuud. Ühel õhtul helistas sinu vend. Ta ütles, et oled surnud. Päeval mil me esimest korda kohtusime, aasta hiljem samal päeval sa surid. Oli see kättemaks? Seda ei saanud ma teada, kuna sind polnud enam. Sel hetkel varises mu maailm kokku. Tahtsin, et kannataksid, aga mitte nii rängalt. Sel hetkel ma mõistsin, et sina ja mitte keegi teine, olid mu elu armastus. Jah, ma armastasin sind siiani. Ja nüüd piinlesin jälle mina, kuni otsustasin oma piinad lõpetada aasta pärast sinu surma. Me kohtusime jälle, kuid seekord taevas!

Нравится 10