Heiii! Uus osa. Veits pikem. Palun HINNAKE! Ja peage meeles, et teatan kommentaarile vastates, et siis jälgige oma teateid. Ma tõesti ei viitsi postkasti kirja saata. Või kui teile ei tule teadet, siis jälgige ise mind. Ma olen tavaliselt populaarsete päevikute seas ka. Uus osa tuleb siis kui skoor on 160+ :)

Eelmises:

„Kuulsin, et oled mõned vabandused võlgu?“ küsisin muiates.
„Anna andeks kõige pärast.“
Muigasin „Vabandused vastu võetud.“
„Ma nüüd lähen, nagu näen sa tahtsid juba magama minna.“ Ta pööras end ümber.
„Tsau.“ ütlesin ja sulgesin ukse. Trace jalutas minema ja ma läksin lõpuks magama.

Nädalavahetus.

Tavaliselt veedan ma siis aega Rosiega. Noh käime söömas või kuskil üritusel, aga see kord kutsus Haley mind Jenniferi peole. Loomulikult olin ma algul vastu, aga mis see üks pidu tema juures ikka paha teeb.

Õhtu tuli Haley minu juurde, et me end valmis saaksime sättida.
Igaüks pidi enda joogid kaasa võtma, aga ma ei joo. Rosie pärast.

Selga panin mustad lühikesed teksapüksid, traksid ja valge Ameerika lipuga pluusi. Jalga panin kõrge kontsaga kingad. Riided on pärit Walmarti kaubanduskeskusest ja need on Miley Cyruse ja Max Azria disainitud.

Tegelikult, lähen ma sinna peole Tracei pärast. Usun, et tema tuleb ka sinna.

Peol oli oodatust vähe rahvast. Mõned Jenniferi sõbrad ja mõned võõrad. Tracei polnud veel.
Enamustel olid juba joogid käes ja osad möllasid karaoke masina juures.
Jäin üksinda diivanile istuma, sest Haley läks poistega tantsima.

„Tere iludus.“ Minu kõrvale istus mingi purjus poiss, tegelikult päris kena aga ta oli liiga purjus. „Tere.“ vastasin.
„Juua tahad?“ küsis ta.
„Ei aitäh.“ Hakkasin püsti tõusma aga ta tõmbas mu tagasi.
„Ära karda, ega ma ei hakka sind sundima jooma.“ ütles ta ja irvitas nõmedalt.

Tõusin ikkagi püsti ja läksin välja värsket õhku hingama.
Läksin basseini juurde, võtsin kingad jalast ja istusin basseini äärele jalad vees.
Ma ei saanud kaua vaikust nautida, see tüüp tuli jälle sinna.

„Kuule, Jenniferi magamistuba on hetkel vaba, äkki läheks sinna? Ajaks juttu ja igast?“ küsis ta omast arust võrgutavalt.
„Käi perse.“ tõusin püsti ja panin kingad jalga.
„Ou jäta nüüd. Lähme ikka. Sa päris kena ju. Kenad jalad ja värki.“ ta silus oma käega üle mu kintsu. Lükasin ta käe minema.
„Jäta rahule idikas.“ nähvasin.

Ta tuli mulle lähemale ja haaras mu puusadest kinni tõmmates mind enda vastu. Ta katsus mu kintse ja üritas mind suudelda. Lükasin ta minema.

„Tõmba minema, ma pole huvitatud said aru!?“ karjusin.
„Ära nüüd piparda. Tule lähme ikka.“ Ta tuli mulle jälle lähemale ja haaras minust tugevalt kinni. „Kurat lase lahti!“ karjusin ja tahtsin end lahti sikutada. Aga ta ei lasknud ja üritas mind uuesti suudelda.

Siis jooksis siia poole Trace ja järgmisel hetkel oli see tüüp juba pikali maas.
„Mida sa veel tahad?“ küsis tüüp vihaselt.
„Nii haige vana ikka ei oleks, et tuled siin tüdrukut vabast tahtest näperdama.“ nähvas Trace.

Poiss tõusis püsti.
„Oota mida? On see sinu asi üldse vä? Sa ära tule mölisema.“ Poiss hakkas temaga tõmblema.
Trace lõi talle rusikaga vastu nägu ja poiss lõi vastu. Üritasin neid peatada aga nad kaklesid edasi.
Ja siis lõi poiss ühe sahmaka Traceile kõhtu ja Trace kukkus basseini tõmmates mind kaasa.
Poiss kõndis rahulikult minema.

Olime Traceiga mõlemad vees läbi märjad ja ta oli mul nii lähedal, et oleksin teda võinud kohe suudelda.
Olime mõlemad vait ja vaatasime üksteisele otsa, tahtsin teda suudelda, aga igaks juhuks ei hakkand, sest võibolla tõrjub ta selle ära.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta peale vaikust.
„Ja on küll.“ vastasin ja pöörasin pead.

Trace ronis veest välja ta aitas mind ka.
„Aitäh.“ tänasin teda.
Ta lihtsalt pööras end ümber ja kõndis minema.

Läksin Jenniferi vannitupa ja üritasin end võimalikult palju ära kuivatada. Kasutasin seal olevaid rätikuid ja väänasin riided kuivaks.
Otsustasin koju minna.
Läksin Haleyt otsima, et talle ka öelda et ära lähen.
Haley laulis just karaoket.
Aga õnneks sai tal just lugu läbi.

„Haley!“ hüüdsin teda.

Ta vaatas mind ja siis ütles mikrisse: „Meie järgmine laulja on Ronnie Truscott. Aplaus.“
„Mis asja?“ Mingi poiss mu tagant lükas mu lavale. Esiteks ei tahtnud ma laulda sellepärast, et olen märg ja teiseks ei oska ma laulda. Hakkas käima laul Skyscraper Demi Lovatolt. Õnneks oskasin seda laulu.
Inimesed jälgisid mind ja mul oli räigelt piinlik ja mark maas.
Aga endale üllatuseks, ei olnudki mu hääl kõige hullem. Laulu lõpus inimesed plaksutasid ja ma jooksin lavalt minema auto juurde ja siis koju.

Hullu meelsus. Kõige jubedam pidu. Esiteks tuli mingi tüüp sebima, siis kukkusin Traceiga basseini ja siis pidin laulma karaoket.
Maja oli pime kui koju jõudsin. Piilusin ka korraks Rosie tupa, ta tudus juba armsalt.
Läksin duši alla ja siis magama.

Öösel tuli mu telefoni sms. Kell oli umbes 04.05.
„Tsau, kokku viitsid saada? Trace.“
„Okei, kohtume pargis.“ saatsin talle vastu. Ei tea kust ta mu numbri sai.

Ma ei saa Traceist üldse aru. Ühel hetkel on ta ülbe ja põlgab mind, teisel hetkel on ta normaalne ja räägib minuga. See on täesti müstika.
Panin selga veits soojemad riided, sest koidu ajal on üsna külm.
Võtsin kaasa ka Floydi kes ukse juures niuksus ja tahtis välja saada.
Trace ei istunud pargi pingil kus tavaliselt, ta oli hoopis kiikudel.

Kõndisin sinna ja istusin sammuti kiigule.
„See oli tõesti sul super aeg mind välja kutsuda.“ ütlesin.
„Sorry. Mul ei tulnud und ja ma ei tahtnud üksi välja minna.“ vastas ta.

Väljas oli juba enam-vähem valge. Majade tagant kumas päike ja murul oli jääkülm kaste peal.

„Kus sa varem elasid?“ küsis Trace.
„Atlantas ja enne seda Põhja-Carolinas.“
„Ma tulen Tenneseest.“

Naersin „Maa poiss?“
„Ojaa. See koht oli pärapõrgu. Põhimõtteliselt elasime metsa sees.“ vastas ta.
„Miks te sealt ära kolisite?“ küsisin edasi.
„Peale ema surma ei tahtnud isa enam seal elada.“ Trace vaatas taevast ja tema nägu muutus kurvaks.

„Mul pole ka vanemaid. Nad surid juba siis kui ma pisike olin autoõnnetuses. Jäin peale seda kodutuks aga siis võtis mind hoole alla mu tädi Cecilia. Ja Rosie – Ceci laps – on mulle nagu mu oma õde.“ valetasin, aga pidin.

„Kurb.“ sõnas Trace.

Haigutasin, sest oli tõesti jube väsinud. Sain aind tund aega magada.

„Heaküll, ma lähen koju. Sa paistad ka väsinud.“ Trace tõusis püsti ja lükkas siis mulle kiiguga hoogu.
Lendasin maha. Meelega ja teesklesin mitte teadvatust.
Trace tuli minu juurde, pani käed mõlemale poole mu keha ja vahtis mulle otse näkku.

„Ronnie! On kõik korras? Oled surnud?“ küsis ta muiates.
Naersin ja avasin silmad „Jaa ma olen surnud.“
Ta oli mul üli lähedal ja mu pilk kinnitus ta silmadesse.
Ta jälgis mu huuli ja silmi.

Võtsin julguse kokku ja suudlesin teda siis. Ise ta seda ei oleks teinud ma arvan.
Ta ei oskand algul sellele kuidagi reageerida aga siis suudles mind vastu.
Põimisin oma käed ta ümber ja muutsin asendit, sest pea all olid kivid.
Siis tuli ta mu pealt ära, aitas mind püsti, jätis hüvasti ja kõndis minema.

Järjekordselt.

Läksin ka siis koju ja otse voodisse, riietega.
__________________________________

HINNAKE!

Нравится 44