Heii. Nagu nägite, siis muutsin pealkirja ära. Eesti keeles tundus see korrektsem ja ilusam ! :)
Aga igaljuhul, olen teile ülimalt tänulik, et suutsite mu aidata ESILEHELE ! :D AITÄH !
Uus osa tuleb siis, kui skoor on vähemalt 230+ ! Kui on. Ja sellepärast peaksite kindlasti vajutama seda kommentaaride üleval olevat rohelist nupukest ! :) Ja ärge unustage kommenteerimast, sest vastan kommentaarile vastates ! :)

Aitäh.

Rohelist !
_______________

Eelmises:

„Ega sind ei häiri, et mõned poisid siin on?“ küsis Haley.
„Häirib küll. Ma tahaks riideid vahetada ja magama minna. Homme on pikk päev.“ sõnasin. „Okei. Sa saad magama minna. Me lähme poistega nende tupa.“ ütles Haley ja tõusis püsti.
Nad võtsid kaasa omad joogid ja varsti jäi tuba vaikseks.
Nautisin seda häirivat kuid samas head vaikust.
Lugesin veidi veel ühte vana raamatut ja siis kustutasin tule, ning läksin magama.

Hommikul äratas mind mu telefon, Trace helistas.
„Mh?“ Olin nii unine, kell oli ka alles 05.00
„Tule katusele. Päike tõuseb kohe.“ ütles ta.
„Jummel. Leidsid ka aja. Heaküll, ma olen varsti seal.“ ütlesin ja lõpetasin kõne.
Tüdrukud oli ka juba meie toas ja magasid. Ilge suitsukas oli toas.

Panin end riidesse ja kammisin juuksed.
Kõndisin endiselt uniselt katusele kus ootas mind Trace.
Ta istus sellel samal puu kastil ja vaatas tõusva päikese poole.
Eiffeli torn oli hetkel imeilus.

„Hommik.“ ütlesin talle. „Hommik.“ vastas ta.
„Imeilus.“ ütlesin vaate kohta. „Mhm.“

Istusin tema kõrvale ja võtsin talt ümbert kinni. Hetkel tuli see hetk kus tahtsin talle rääkida oma surematu võimest. Aga usun, et selleks on liiga vara veel. Ma ju ei teagi kas meie suhe jääb püsima või mitte.
„Millest sa mõtled?“ küsis Tarce kui nägi, et olen tõsine.
„Mh?“ vaatasin tema poole, olin tõesti omas mullis. „ah ei millegile, lihtsalt mõtlesin.“

„Okei.“ vastas ta ja suudles mind siis.
Hoidsime üksteiselt ümbert kinni ja kaisutasime üksteist. Nii hea oli tema kõrval olla.
„Läheks linna peale?“ küsis Trace siis.
„Ei!Ei!“ Raputasin ägedalt pead.

„Miks mitte, Ronnie?“ küsis Trace. „Minu meelest pole see üldsegi paha mõte.“
"Me ei tohi. Õpetajad ei lubanud üksi linna peale minna.“ õigustasin end.
„Me ju ometi ei eksi ära. Ja pealegi, sina tunned ju seda linna.“

„No natukene. Aga parem mitte, ma ei taha õpetaja käest õiendada saada.“
„Tuleme siis varakult tagasi.“ sõnas ta. „Kell ongi juba peaaegu kuus ju. Parem ärme lähme.“ „Heaküll.“ vastas ta.

Tõusin püsti ja hakkasin trepist alla kõndima.
„Kuhu nüüd?“ küsis Trace.
„Oma tupa. Jahe on ja ma pean end valmis sättima.“ ütlesin ja kõndisin edasi trepist alla.

Tüdrukud magasid sügavalt.
Haley oli ennast madratsi padjapoolses otsas kerra tõmbunud. Tavaliselt ta nii kokkupakituna ei maganud, aga praegu oli tal selleks igati põhjust. Suure ruumi võttis enda alla Brittani, käed ja jalad kõlkumas üle kõigi nelja voodi serva.

Mingil põhjusel tundus see mulle talumatult naljakas.
Nohiklik Amanda(Mandy) magas norisedes küljega voodis, jalad padjal, tekk vedeles maas.
Pidin käe suule suruma, et naeru tagasi hoida, ning kahmisin kiiresti oma mugavad teksapüksid ja roosa pusa välja.

Kiirustasin vannituppa, ikka veel kihistamist alla surudes.
Sa oled nagu tolvan, ütles võõras hääl mu peas. Nagu mehe hääl.

Jäin kartlikult seisma ja ei mõistnud mis toimub.
Võtsin hambapasta ja harja ja hakkasin hambaid hõõruma, mõeldes, et see on mingi ette kujutus.
Sul jäi ükskoht pesemata, ütles jälle hääl mu peas.

„Mida?“ küsisin häälelt.
Püsi vagusi! Kriiskas jälle mees mu peas.
Millegi pärast ma jäingi liikumatult seisma.
Kuula!

Tegin, nagu kästud, üritasin keskenduda, hoolimata hirmust selle hääle eest, mis torkis mu peas miljonite peenikeste jääodadega.

Ma ei kuulnud midagi. Kas hääl mu peas ootas vastust?
Kuulatasin terasemalt, aga endiselt ei kuulnud ma peale väljas sõitvate autode midagi.
„Kes sa oled?“ küsisin sosinal häälelt.
Joe. vastas hääl.
„Joe?“ kordasin teda.

Jah. Sa ehk mõtled kuidas ma su peas olen? Vastus on lihtne, ma ei ole su peas, ma lihtsalt suhtlen sinuga läbi su mõtete.

„Miks?“ küsisin.
Ma vajan sind. Mul on sind vaja.
„Milleks?“

Sinu võimete pärast. Sa oled liiga tugev. Tugevam kui iga teine surematu.
„Aga mul ei ole võimeid.“ Ma ei saand aru mis toimus, kuigi samas teadsin, et see ei ole unenägu.
Loomulikult on sul võimed. Sa lihtsalt ei tea veel, et sul need on.

„Mis võimed mul on?“ küsisin.
Uuri välja.
„Kuidas?“ küsisin.

Ta ei vastand mulle. Enam ei olnud mu peas ühtegi häält.
„Kuidas?“kordasin end veel kõvema häälega.

Aga keegi ei vastand mulle.
„Kellega sa räägid siin?“ küsis Haley, kes oli mu rääkimise peale üles ärkand.
„Mitte kellegagi. Sulle aind tundus.“ Üritasin vabandada end välja.

„Juhtus midagi? Sa oled nii kahvatu.“
Mõtlesin aina sellele Joele mu peas. Kas ka tema on surematu? Kuidas ta mu peas sai olla? Mis ta tahab must? Kas ta on ohtlik? Kes ta on? Jnejne.
„Halloo? Ronnie? Kuuled vä?“ Haley lehvitas mu ees käsi ja hüüdis mind.

„Ah?“ küsisin talt.
„Mis toimub?“ küsis ta.
„Ei midagi. Ma ju ütlesin.“

„Okei. Sain aru.“ ütles Haley ja läks tagasi tupa.
Ma ei teadnud, kas mul on võimed. Mis võimed mul on ja kust Joe sellest teab.
See ajas nii segadusse.
Ja kõige imelikum on see, et olen nii kaua elanud ja ma ei tea ikka veel oma võimetest.

Нравится 59