Nonii.. Teen täiesti uue vnh alustan uuelt lehelt. Need vanad on minuarust nii lapsikud :D Ma ei tea miks, aga need ei meeldi mulle enam :D Ma ei kustuta neid ära, sest ma ei viitsi, aga neid nagu pole seal :D Mõelge, et need pole minu kirjutatud vmis :D

Seega UUUUUUUUUUS!!

....

Tutvustus:

Beverly- Elisabeth White (Bev, Ellu, Betu)- Beverly on 15 aastane tütarlaps kes ei tea mida oma eluga peale hakata. Ema ja isa Beverlyl ei ole, kuid ega sellest temajaoks midagi erilist ei ole, sest nagunii ta vanemad ei hoolinud temast. Tal tuleb läbi käia nii tulest, kui ka veest, kuid ta ei pea seda tegema üksi. Ta tutvub tütarlapsega kes saab üsna kiiresti ta parimaks sõbrannaks. Elab Londonis peale vanemate surma.

Carmen Dean (Cammu)- Carmen on 16 aastane tüdruk. Esmapilgul on tore ja heasüdamlik, kuid ta elu keeratakse ta ema poolt peapeale. Ta muutub...palju. Ja ta üritab ka Beverlyt muuta, kuid kas see tal läbi läheb? Seda lugege ise. Elab samuti Londonis emaga.

1.OSA

-----

Siin ma nüüd seisan. Üksi. Mahajäetud tänavale. Oleme vaid mina ja mu mõtted. Mul pole kuhugi minna, mid visati välja ainukesest kohast kus mul olla oli. Minu kodust. Mind visati välja mitu kuud tasumata üüri eest. Ei ütleks küll, et see korter midagi erilist oli, aga vähemalt oli katus peakohal, nüüd pole mul sedagi. Mul pole midagi.

Ma olen nüüd nagu kodutu tänavalaps kes otsib varjualust, toitu, raha. Kedagi kes oleks nõus aitama.

Võtsin oma koti kus oli sees katkine kuid töökorras telefon, akulaadia, kõrvaklappid ning paar riideeset mille jõudsin kotti visata ennem, kui mind välja visati. Leidsin ka taskust 50 eurot mille olin kunagi majaomanikult pihta pannud.

Kas minust saabki nüüd kodutu teismeline kes varastab? Mõtlesin.

Ohkasin ning sammusin poe poole. See on pisike külapood kus kõik tunnevd enamjaolt kõiki ning ei kahtlustata.

„Tere“ sõnasin rahulikult ning lisasin lõppu naeratuse. Ostsin saiakesi, joogi, nätsupaki ning tulemasina. Ma ei ole kindel miks ma tulemasina ostsin, aga sel hetkel tundus see vajalik. Poes läks kokku 17 eurot, seega järgmisteks päevadeks on mul 33 eurot. Oeh. Panin asjad kotti ning liikusin linna, et kuskilt öömaja leida.

Koputasin inimeste uste peale ja pakkusin raha, et öömaja saada. Alandav, aga mul ei olnud muud võimalust. Mida sina sellises olukorras teeksid? Magaksid lageda taeva all? Vaevalt. Ma olin juba alla andmas, kuid koputasin edasi. Mu riided olid mustad ja tundsin ennast rõvedana. Tahtsin pesta.. tahtsin riideid vahetada.. tahtsin koju.

Olin jõudnud tänava lõppu ning vaid üks uks oli veel jäänud. Olin nii väsinud ja kõht oli tühi. Istusi teeäärde ning võtsin kotist saiakese. Olin nii söömisele keskenudnud, et ei kuulnud kui üks tüdruk tuli. Tüdrukuga oli ta sõbranna, kuid varsti nad lehvitasid üksteisele ning läksid lahku. Üks tuli minupoole. Peitsin pea sülle.

Tüdruk jäi seisma maja ees kuhu ma veel koputada ei ole jõudnud. Tüdruk hüppas rattalt maha ning hakkas seda ära panema kui mind märkas. Tüdruk ehmus. Naeratasin talle. Tütarlaps muutus julgemaks.

„Kes sa oled?“ küsis ta minult. Vaikisin. „Miks sa mulle ei vasta?“ küsis tüdruk uuesti. Mida mul vastata oli? Olen tüdruk kes jäi täna kodutuks ja nüüd otsin varjualust? EI! Otsustasin siiski vastata. „Beverly. Ma olen Beverly“ ütlesin ning ohkasin kergendatult.

Tüdruk küsis minult palju küsimusi ja ma rääkisin talle oma loo ära. Arvasin, et ta mõistab, kui ta jooksis ära. Miks mina? Miks mitte keegi teine? Küsisin endalt. Ohkasin endamisi. On see tõesti nii jube? Ja kellele see tegelikult jube on? Kas sellele kes selle üksi läbi peab elama või sellele kes seda halavat juttu kuulama peab?

Küsimused millele mina ju ausat vastust ei tea. Võtsin kotist kõrvaklapid ning panin ühe oma lemmikutest lauludest mängima. (Westlife- Close your eyes). Korraga kuulsin kuidas tüdruk minu poole jooksis. „SA SAAD JÄÄDA“ karjus tüdruk. Tegin segaduses näo, kuid teadsin, et ma saan tema juures olla.

„Ma rääkisin oma emaga ja sa saad meile elama tulla. Mu ema on alati teist tütart tahtnud ja mina õde“ lausus ta. See oli kõige õnnelikum hetk minu elus.

Mul on sõbranna/õde kellele oma saldusi rääkida, kellega ilusaid poisse sebida, kellega reisima minna, kellega ma saan teha asju mida ma varem ei saanud.

„Aja muideks, ma olen Carmen“ ütles tüdruk naeratusega ja võttis mu koti. Liikusime maja poole. Seisatasin, kuid Carmen keksles edasi. Siis ta jäi seisma ja vaatas minupoole. Ta pani mu koti maha nong tuli minu juurde.

„Ära karda õde! See on sinu uus elu. Unusta see mis oli“ ütles ta mulle ja võttis mu käest.

----

ROHELIST SIIS ;)

Loodan, et meeldib jne.. Andke siis teada mida paremini teha ja mida mitte. Ma tean, et ta oleks võinud natuke kauem kodutu olla, aga praegu on mul nii mõtteid ;) Seega pange rohelist ja...

Paljupalju lund teile :)

Нравится 21