Sammy ( hääldus : Sämmi ) on 15-aastane tumedate juustega tüdruk , kellele meeldib tantsida . Sõbrad kutsusid teda alati Sam’ks . Elu oli tal alati korras . Ka õppimine koolis läks tal väga hästi , just parajasti lõpetas ta üheksanda klassi ning otsustas kümnendasse edasi õppima minna .

Ta elas koos oma vanematega Viljandis , kuid ta vanemad otsustasid kolida , kuna tekkis tööpuudus . Nad kolisid Pärnusse , mis Sammy’le kohe kindlasti ei meeldinud . Ta ei tahtnud lahkuda oma kodus & sünnukohast , ning veelrohkem eemalduda oma sõpradest ! Aga ta sai aru oma vanematest , ning ei hakkand neile mingitmoodi vastu vaidlema .

Hommik . Kell on 7.30 ning on laupäev .

Tean , et väga varajane laupäeva kohta , kuid täna on see päev mil me kolima hakkame . Väga palju on teha . Asjad on meil muidugi koos , aga et need kolimisautosse saada & teele asuda võtab ka omajagu aega .

Meil siin Viljandis oli oma maja , kahe korruseline . Ema sõnul pidi ka Pärnus olema meil oma maja , ning ma olin väga elevil .

Tõusin voodist , tõmbasin lühkarid jalga & topi selga ning lippasin alla kööki , sest nälg näpistas . „ Hommikust „ , hõikasin emale ja isale kööki jõudes . Nad mõlemad olid ametis köögis olevate asjade kokku panemisega ning seega vastust neilt ei tulnud . Ärge nüüd arvake , et nad mingi elukurjad . Tegelikult on mul väga toredad ja sõbralikud vanemad .

Kuna paljud asjad köögist olid viidud kolimisautosse , pidin ma sööma valmistoitu mis issi oli öösel töölt tulles kaasa ostnud . Mu issi on muidu taksojuht , või vähemalt oli . Sõin ruttu oma kõhu täis , ning pakkusin kohe abi isale ja emale.„ Mine too kõik oma kotid ja asjad alla oma toast „ , ütles ema mulle sellepeale . Jooksin siis ruttu oma tuppa . Mul ei olnud palju asju. Riided mahtusid kahte spordikotti , kooliasjad ühte , ning ülejäänud asjad pistsin kilekottidesse . Tähtsamad asjad panin omale käekotti , et need ära ei kaoks või katki ei läheks . Võtsin oma asjad kätte , ning koperdasin alla . Ausaltöeldes tundsin ma ennast naq kodutu , kes tassis koguaeg oma kõiki asju , mis tal üldse olla said , käes . Alla jõudes naeris isagi minu üle , kuid ma tegin hullult solvunud näe ning ta kohe lõpetas . Ta võttis minult mõned kotid , ning aitas mul need autosse viia . Mina ajasin endale plätud jalga , ning kõndisin uksest välja , läbi pika aia ning alles siis jõudis autosse . Viskasin kotid autole , ning küsisin isalt : „ On teil veel minult abi vaja ? „ . Isa vaatas mulle otsa , ning vastas : „ Ei usu , et on . Me saame vast ülejäänud asjad ise autosse tuua . Aga me karjume , kui abi vajame „ . Noogutasin papsile , ning istusinejuba autosse ära , tõmbasin ukse kinni ning kerisin kohe akna alla , kui kohutavalt palav oli seal . Kuna paps oli võtmed autosse jätnud , pistsin nad auku , keerasin veidi ning juba hakkas makk möirgama . Mingi haige rock käis . Ma ei sallind üldse sellist muusikat , seega otsisin Power’it . Ei läinudki kaua , kui nägin juba emmet & issit kõigi asjadega tulemas , mis veel meie autosse pidi tulema . Ülejäänud olid nad juba kolimisautosse pannud . Nad istusid autosse , panid turvavööd peale ning vaatasid mõlemad mind . Sain kohe aru , et nad tahtsid küsida kas ma olen valmis minema . Seega vastasin kohe : „ Jah , ma olen valmis minema . Aga oodake korra .. ! „ Võtsin oma kõrval olevast käekotist digika , läksin korra autost välja ning tegin ühe klõpsu meie majast , et mulle jääks midagi mälestuseks ka . Istusin siis autosse tagasi . Isa & ema mõlemad naeratasid , isa panid auto käima ning me asusime teele.

JÄTKUB JÄRGMISES OSAS . :)

Aitääh , et lugesid . Päikest (#) .