Ilusal rohelisel aasal vedeles telliskivihunnik. Kati mängis Tiiuga mängukodu, ladudes kive seinteks. Ka laud ja toolid olid olemas ja unistati.... Üks tellis kukkus ja murdus pooleks. Tüdrukute imestus oli suur, kui sealt pudenes välja pisike maja, mis mahtus peopessa ära. Nad panid selle rohule ja oh imet! Majake hakkas kasvama ja kasvama ja kasvama.... Lõpuks olid nad kena maja ukse ees, mis ahvatlevalt neid sisenema kutsus. Majas oli palju tube, puudus ainult mööbel. Mindi jälle õue ja lõhuti juba meelega üks tellis ära, siis teine, kolmas.... Igas kivis oli midagi sees. Varsti oli neil maja sisustatud, õues suur puust hobune, kus sai sõpradega multifilme vaadatud ja ilus mänguplats.... See oli ühe muinasjutu algus, mille lapsena välja mõtlesin ja siis pisiõele õhtuti voodis jutustasin. Sinna panin kõik oma unistused ja ma mäletan, et õde oli sellest vaimustatud, nurudes igal õhtul järge. Praegu tundub see naiivne, kuid tollal mitte. Ma ei mäleta, mida ma seal kõik kokku fantaseerisin, aga see oli pikk muinasjutt, taastada ma seda enam ei oska.

Нравится 14