Ühel sügiskuu märjal ja tormisel ajal,

sellisel, mis meid mõlemaid meeletuks ajab,

lõpuks kokku saame pargi inimtühjal teel,

et koos kõndida ühel vihmasel alleel...

Me ei räägi, seda polegi vaja

ning ainsaks heliks on sammude kaja,

kuigi astume vaikselt, ikka kostub see,

ka läbi marutuulte vallas oleva allee...

Kuhu viib tee, kumbki ei tea,

kuid just teadmatuses astuda on hea

ning oleme ju koos, põrgu muu!

Olgu see hetk igavene ja lõputu!

Нравится 3