„Chris ma... ma... käin ära natuke aega. Kutsun töömehi ja nii. Saad üksi hakkama või tahad kaasa tulla?“ Küsis Henrie natukese aja pärast, mult ümbert kinni võttes. Noogutasin talle ning tundsin kuidas ta oma soojad, pehmed käed mu ümbert ära võttis ja toast välja suundus.

Uks klõpsatas kinni ja ma olingi üksi... enam vähem.

„Alusta rääkimist.“ Ütlesin ma talle oma meeltes.

„Olgu, et sa aru saaksid pean ma vist alustama kõige otsast, aga ma soovitan sul istuda või midagi see on suhteliselt pikk jutt...“ Ütles see lummav hääl, mis paneks mu ka Antarktikas sulama. Istusin maha, rätsep istesse. Ta naeris minu mõtte peale ning alustas.

„Nii... kõik algas 700 000 aastat tagasi. Meie esi vanemad Michael ja Katherine avastasid selle kes me oleme, kui nad läksid öösel jalutama. Nad ei teadnud, et täiskuu oli, loomulikult nad ei teadnud ka, et see öö neile saatuslikuks muutub. Nimelt see öö oli hundi aasta algus öö. Ja kui see õhtu saabub ja täiskuu on, need kes on välja valitud muutuvadki esimest korda huntideks....“

„HUNTIDEKS??“ Karjusin ma.

„Äkki ei segaks vahele?“ Küsis hääl mu peas, üpris tüdinult.

„Vabandust....“ Vabandasin ma.

„Jah huntideks. Me sinuga Christella oleme hundid. Nagu filmides. Täiskuu. Eelmisest ööst ei mäleta midagi. Janu on tapvalt suur. Näeme kõik peaaegu samasugused välja, noh muidugi kõigil on erinevat värvi karv, aga see oleneb su juukse värvist ja tujust. Eile nägid sa vapustav välja.“ Tegi ta mulle komplimendi.

„Aga sa tahad nüüd teada kes ma selline olen, onju?“

„Oleks aeg jah.“ Vastasin ma.

„Mm.... ma olen Seth. Ma olen su.... mm.... noh.... hingekaaslane.... aga.... me....ei saaks nagu.... kokku saada kui.... sul see.... Henrie on....“ Kokutas ta.

„Hingekaaslane? Räägi mulle nüüd mis asi see on.“ Ütlesin ma talle ise hämmingus olles.

„No, igal hundil on nagu kaasa sündinud hingekaaslane. See on see inimene kellega ta peab oma elu veetma. Hingekaaslane on nagu hingesugulane, just nagu oleksime me üksteise küljes kinni. Ma olen nagu su peika ainult et... meie suhe on tugevam kui see. Ja hingekaaslased kuulevad üksteise mõtteid. Isegi kui mina olen hetkel mmm.... noh.... Aafrikas.... ja sina oled seal. Hingekaaslased on üksteisele kõige tähtsamad inimesed siin maailmas, sest kui üks pool sureb .... siis teine poole jääb igaveseks hundiks. Ta unustab kes ta on, ta unustab, et on tegelikult inimene. Ta kõik mälestused kaovad. Ta jääb halvatuks....“ Rääkis ta üsna rahulikult. Ma ei suutnud uskuda, et on olemaski sellised täiskuu hundid nagu filmides. Veel rohkem ei suutnud ma uskuda, et mina just olengi see hunt.

Istusin veel tükk aega selle järele mõeldes, kuid siis tahtsin ma teada veel.

„Kas... hingekaaslased võivad üksteist usaldada?“ Küsisin ma totaka küsimuse.

„Oleneb kui vastik hingekaaslane sul on. Aga kui sa otseselt mind mõtled siis mind sa võid usaldada. Sa võid mulle kõike rääkida, sa võid mult kõike küsida.“ Ütles ta, ning tundus nagu ta naerataks.

„Okei. Miks siis mulle siin toas nii väga meeldib käia? Miks see tuba meenutab mulle mu ....“ Ei tahtnud ma järsku öelda sõna ’lapsepõlv’.

„Ära nuta kullake, ma tean. Sulle meeldib siin käia, sest sulle meeldib valgus, sa pole selline hunt nagu paljud. Sa pole .... tume hunt. On kahte sorti hunte. Ühed on heledad – mitte värvuse poolest, vaid iseloomu poolest – ja teised on tumedad. Sina ja mina oleme heledad. On olemas ainult 2.... paari mis on heledad. Ja me peame kokku hoidma teise paariga. Kahjuks me ei saa seda teha praegu.... veel.“ Rääkis ta.

„Miks me seda teha ei saa?“ Tahtsin ma teada.

„Sest... me peame koos olema. Meil peab.... side tekkinud olema. Aga kuna me pole üksteisega kokku saanud, siis ei saa me seda teha....“ Rääkis ta. Kui ta ütles sõna ’side’ käis mul millegi pärast üle terve keha kuum värin üle, veri muutus tulisemaks, hambad muutusid tiba teravamaks ja mina muutusin tugevamaks. Pigistasin silmad kinni, ning üritasin kõike alla suruda. „Palun rahune....“ Sosistas ta mesimagus hääl mu peas. Selle peale avasin ma silmad ja juba olingi rahunenud.

Kuigi ma polnud midagi rasket teinud, olin ma järsku väga väsinud ja kukkusin oma rätsep istmest pikali maha. Tundsin kuidas lihased tõmbusid vaikselt kokku, hambad tõmbusid tagasi ja veri muutus jää külmaks. Ma hakkasin hingeldama. „Palun Chris, püüa rahuneda, see läheb kohe mööda. Palun, tee seda Henrie jaoks. Kui sa ei suuda praegu ennast maha rahustada, muutud sa hundiks ja Henrie astub kohe uksest sisse. Sa oled noor. Sa ei suudaks ennast veel taltsutada sa murraksid ta maha. Palun....“ Sosistas Seth. Proovisin ennast rahustada, ma püüdsin seda teha kõigest väest.

Kuulsin alt korruselt tulevat ukse vaikset kriginat, ning selle sulgumist. „Chris kallis, olen kodus!“ Hüüdis ta mulle alt korruselt. Kui olin 100% kindel, et ei hakka ulguma või hingeldama vastasin ma. „Ma olen akendega toas!“

„Aitäh... aga sa peaksid maast püsti tõusma, ta arvab, et see on väga imelik...“ Ütles Seth. Ma naeratasin nõrgalt ning ajasin end uuesti istukile. Vaatasin suure augu poole mis seinas asetses. „Kas siis mina tegin selle siin?“ Küsisin ma kiire küsimuse. „Jah...“

„Chris, sa oled ikka veel siin?“ Küsis mult Henrie, kes oli mu selja taha kõndinud juba. Noogutasin. „Sa tahad öelda, et sa oled 4 tundi siin istunud ja puid vaadanud w?“ Küsis ta. Kuulsin imestus nooti tema hääles. Vaatasin enda taha, otse talle silma. Miski tema silmades köitis mind, need olid praegu nii soojad, tuge otsivad. Tõusin seega maast püsti, jalutasin tema juurde ning sidusin enda käed tema ümber, ta tegi sama.

Mida ma ka ei teeks, et tema asemel olla praegu.... Mõtles Seth. Millegi pärast tahtsin ma kuulda seda veel kord, seega ma lükkasin end kiki varvukile, sirutasin natuke ja vajutasin oma huuled tema omale. Kuulsin Sethi vaikset urinat. Naeratasin ja lükkasin ennast Henriele veel lähemale korraks, kuid siis tõmbusin eemale. „Aitäh...“ Sosistas Henrie ning vedas mind sealt toast välja. Läksime mitte tema tuppa ega minu tuppa vaid.... meie tuppa. Istusin voodi peale, ning tundsin, et vajun kohe magama, seega ma palusin Sethilt midagi. „Seth, kui ma kujuta enda mõttes ennast palun.“

„Miks sa seda tahad?“ Küsis ta.

„Ma tahan sind unes näha....“ Mõtlesin ma punastades.

„Mina sind näen iga öö....“ Sosistas ta ning lõpetas oma lause. Nägin enda silme ees maailma kõige kaunimat nägu. Poisi kaunid helendavad ja sinised silmad särasid ning vaatasid mind soojalt. Tema musta värvi juuksed tilkusid veest. Vee piisad langesid tema pruunikale nahale. Tema põsed punatasid natukene, ning lõpuks ta muigas. Ja siis kadus järsku pilt ära ja asendus algul tühjusega kuid siis kargas mu silme ette soe ning must hunt. Tema silmad helendasid veel hullemini kui ennem. Ta oli nii armas, et oleksin tahtnud selle hundi endale kaissu võtta. „Usu mind, ma tahaks sind ka kaissu võtta....“ Sosistas midagi ja hakkas mu mõtteis ümisema. Silmad vajusid kinni ja ma lasin enda keha lõdvaks ning kukkusin voodile pikali. Tundsin kuidas minu kõrvale kukkus teine keha. Ma uinusin.

Trrrrr!Trrrr! Helises telefon. Upitasin end voodist püsti, sirutasin käe telefoni poole ning vajutasin punase pisikese nupu peale. Kell oli kolme minuti pärast saamas kaksteist.

Jällegi tundsin ma tapvat janu, seekord suurem kui eelmine kord. Tõusin vaikselt voodist püsti, jalutasin ukseni, väljusin, tõmbasin ukse uuesti vaikselt kinni ning jooksin trepist alla kööki. Külmkapist leidsin apelsini mahla, mille ma alla kulistasin. Kui olin tühja mahla paki prügikasti visanud, ei läinud ma mitte tagasi magama vaid suundusin õue. Seal ootasin natuke aega kuud ja kui lõpuks paistis kuu mulle peale, tundsin kuidas hunt minu seest välja hüppas. Seekord lõid looma instinktid välja ning ma tõin kuuldavale kõige kõvema ulge mida kuulnud arvatavasti olen. Teadsin, et selle heliga oli Henrie üles ärganud ning märganud, et mind polnud. „Hommikul valetad talle kallis.“ Ütles Seth mu peas.

“Seth??“ Proovisin ma hüüda oma mõtteis, kuid ta ei kuulnud mind, ma olin tagasi inimene.

„Mida ma siin teen?“ Karjusin ma, kahjuks küll üle tänava, aga õnneks keegi ei kuulnud mind. Tundsin tapvat janu ning teadsin, et praegu ei tahtnud ma juua mitte mahla vaid .... verd.

Нравится 3