Õrnas vaikuses piisake libiseb,

lendleb ja langeb siis suule,

huulte nurgast sealt kaelale niriseb,

peitub dekolteesse, muist tuulde…

Ripsmed märjad ja kleepuvalt tükkis,

nahk siidiselt libe ja sile,

roosa keel huuled pehmemaks lakkis,

habras käeke veel puudutas üle.

Vihmast nõretavad heledad juuksed,

justkui suudeldes nahale kleepuvad.

Pea kõik on vaikne, vaid kuulda on nuuksed,

kuid silmad säravad, õnnest leekivad!

Kerge ohe kui väljudes moondub,

muutub auruks ses jahedas öös,

ümberringi on udu, mis koondub

nagu tahaks, et ta võõrduks tööst.

Kuid ta ei peatu, ei puhka enne,

kui sohu viia saab veel ühe hinge,

ei ta ei peatu, ei puhka enne,

sest tema ei ole taevane ingel.

Ta on kaunis ja särav ja hele:

pikad juuksed ja valge märg kleit.

Jälle su naer

Ei sest küllalt ma saa

Ja naudin iga pilku mis saadad

Su silmadest säde

Lööb otse mu sisse

Ning köidad mind enam ja enam

See lõhn sinu küljes

Ei küsida tihka

Sest teadmatus õnnis nii on

Kas tubakas see

Või sinu hing vaid või keha

Ei tea kuid seda tunda ta’aks veel

Sina ja su jutt

Parem ükskõik kelle omast

Sinu viis kuis mu pilku sa püüad

Sa ehk arvad ma ei näe

Kuid siiski midagi mõistan

Et mina sullegi ole ükskõik