Teadmatus elutseb mu hinges-
kõik lootused on ununenud-
kõik unistused purunenud,
olen nagu üksildane mehike,
latern käes valguseks,
otsides väikest rõõmu,
mis viiks tee unistusteparadiisi.

Ei tea on olemas üks paigake
ja see on kaugemal kui reaalsus,
üks pisike koht asub minu südames,
unistused on need,
mis mu hingevalu leevendavad.

Välk selgest taevast
sähvatab nooli mu sisse,
nagu ma oleksin äike,
keset merist tormi.

Mu sõnad lendlevad nagu pilved,
nad liiguvad vaikselt läbi tumeda tunneli,
valguse poole,
olen pisike romantik
ja unistan armastusest,
mis kuidagi minuni ei taha jõuda,
varsti hakkan ise selle poole püüdlema,
tahan tunda seda tunnet,
mida tundsid kord meie esivanemad!

Нравится