Olin teel, et leida armastus. Oli taaskord aeg äratada minus see tunne, mis juba võõraks jäänud.
Kõik see tee, kogu see aeg, mis olin otsinud, piinelnud. mõtelnud, ei olnud ma leidnud kedagi. Mitte
midagi. Igalpool oli tühjus. Ainult vanad tuttavad näod, mis iga päevaga vananevad. Selge see. Minu
maailm oli väike. Oli ainult Kuu ja tähed. Ainult loodus oli alles veel. Ka see muutus ja muutub
siiani. Tähed muutusid ja muutuvad siiani - kustuvad ja süttivad. Öösel vaatasin kurva pilguga
taevasse, täpselt samasuguse pilguga nagu see on praegu. Lootus ehk sundis mind seda tegema. Ma
teadsin, et sellega ei saavuta midagi. Kas praegugi saavutab, ei ole ma kindel. Ka see muutub.
Siiski ma vaatasin ja vaatasin ning langevaid tähti ainult nägin. Lõpuks ujusid öised pilved taevas
ning Kuud ja tähti ei olnud enam näha. Mis siis. Läksin jalutasin mööda maanteed. Mööda pikka sirget
maanteed. Üksikud hääled kostusid minuni, needki olid ainult koera haukumised, rohutirtsu siristus
ja muud pisikesed armsad olendid. Hirm puges nahka, kuigi ma teadsin, et pole midagi karta, siiski
oli väike hirm. Ma jalutasin edasi. Sain hirmust jagu. Kõndisin ja kõndisin mööda igavest teed.
Pilved olid kadunud. Kuu oli täies koosseisus minu üleval ja valgustas teed. Kõik oli ilus.
Armastasin Kuud. Armastasin pimedust. Ma jäin seisma. Seisma jäi ka kell. Pöörasin pilgu Kuu poole
ja hüüdsin seejärel: " Armastan Kuud! " . Ma teadsin, et sellel pole mõtet. Ma oleks
pidanud kedagi teist armastama. Keda ? Seda ma ei teadnud. Selleks ma olingi seal. Segaduses.
Otsimas. Öösel oli see teistsugune. Siis ma ärkasin. Tunded olid valla. Mõttemaailm oli teine. Kõik
oli teine. Ka elu oli vaikne. Võib-olla sellepärast ei leidnudki ma kedagi. Ma ei hoolinud enam
sellest. Ma ei tundnudki seda tunnet enam. Jätkasin aga edasi oma jalutusi. Päeval peidus istusin
edasi. Nii oli mulle ja teistele parem. Hommikul vara, kui Päike hakkas tõusma ja taevas helendama,
kadusin ma vaikselt jälle ära. Veel ennem, kui kadusin viimaste majade taha, ma vaikselt sosistasin:
" Nägemist! " . Nii ma siis käisin aga aastaid.


Lõpuks see teekond aga lõppes. Kõik võttis ootamatu pöörde. Pöörde, mida ma ei osanud oodata. Veel
vähem ette kujutada. Ausaltöeldes ma isegi ei lootnud enam seda. Kas tõesti juhtuvad asjad ja
sündmused siis, kui me seda kõike kõige vähem ootame, või siis ei oska ültse oodata ? Ei, see ei ole
nii. Sündmused võivad juhtuda ka siis, kui me väga loodame neid juhtuvat. Kui me siiralt loodame, et
need nii läheksid. Kas teate seda tunnet, kui need just siis nii lähevadki ? Mina tean. See on
kuradi meeletult hea tunne, sest minuga hiljuti juhtus see. Ma teadsin, et ma ei pea enam Kuule
ütlema, " Armastan Kuud! ". Lõpuks tuli teine isiksus kellele seda öelda. Siis ma tundsin
kui tõsiselt ma seda mõtlen. Siis sain öelda: " Armastan .... " . Nimedest me ei räägi.
Mul on siiani meeles kuidas see kõik juhtus. Nii kuramuse hästi on meeles. See on kõige paremini
meeles mis ültse olla saab. See pööratud pilk minu poole, kogu see naeratus, kogu see soojus mis
minuni temalt hõljus. Kõik see on nii hästi meeles. Sellest on aju mulle silmade ette isegi pildi
kinni raaminud. Tänu sellele vahel tunnengi, et olen pimedaks jäänud. Nüüd aga ei liigu ma päeval
peitu majade vahele ega ütle: " Nägemist! " . Nüüd aga ainult vaatan seda pilti mis mu
silme ees raami sisse salvestatud. Õhtul ei pea tarviklikuks jalutama minna ja otsinguid jätkata.
Nüüd võin rahulikult minna voodisse ja öelda talle, " Head ööd, kallis! " , ning seejärel
rahuliku südamega uinuda. Kuna olengi hetkel unne suikumas, siis nüüd ongi käes see hetk, kuigi ma
tean, et ta ei kuule mind, kui tahan talle öelda: " Head ööd, kallis! " . :(

Нравится 2