Ma ei oska kirjeldada kurbust.
Kurbust mis omastab selle eest et Armastan.
Tean, et igal asjal ju on hind, miks küll saatus valis mind?
Raske selle koormaga igapäev elada.
Piiritu igatsus, kisendav üksindus millessegi, mida enam ei ole.
Kõik mis kogetud ja läbi elatud tundub nii kaugel.
Kaugemal kui kuu taevas, ei leia ma rõõmu homses päevas.
Kas lootus sureb viimasena?
Või suri ta siis kui sündisid sina. Sina, kes paiskasid mind piina.
Mitte, et ma sind süüdistan, vaid kui palju ma armastan!

Нравится 1