Дневник пользователя Carl-kender Nääme
01. Kui tüdruk kõnnib su juurest vihasena minema
*Jälita teda.
02. Kui tüdruk jälgib su suud
*Suudle teda.
03. Kui tüdruk tõukab või lööb sind
*Kallista teda kõvasti ning ära lase lahti.
04. Kui tüdruk hakkab sind sõimama
*Suudle ja ütle, et armastad teda.
05. Kui tüdruk on vaikne
*Küsi talt, mis viga.
06. Kui tüdruk ei pane sind tähele
*Anna talle tähelepanu.
07. Kui tüdruk läheb ära su juurest
*Tõmba ta tagasi enda kõrvale.
08. Kui näed tüdrukut halvimas tujus
*Ütle talle, et ta on kaunis.
09. Kui näed, et tüdruk…
Poleks uskunud,
et kord kaotan su.
Läksid nii,
ei öelnud mulle sõnagi.
Sinu mõtteid ma kunagi teada ei saanud,
sest ei pidanud sa mind selleks,
kes armastas sind.
Jätsid mu südamesse jälje,
ise seda teadmata.
Tunde, mis tekitasid minus,
hakkab vaikselt hääbuma,
kui küünlaleegi viimne hingetõmme.
Unistan vahel sinust,
kuid kaduma hakkab seegi.
Jätsid sa kõik, mis meil oli,
ei mõelnud sa sellele,
mis tundsin ma.
Pole sa enam küsinud,
kuidas läheb mul,
sest igatsenud pole sa mind.
Hinges veel valus,
kui mõtlen sulle,
kuidas suutsid jätta mind.
Need nädalad,
mil pole näinud sind,
on möödunud mõeldes sulle.
Andesta, et…
Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust.
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tules laostunult ei tea kust.
Ära kunagi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänaval ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi ikka su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.
armastuse kaudu armust ilma jäänud valu vaikne kamber,
tilluke talu ja romantiline küünlavalgus
poevad iga naise hingesahvri Rohekas rohi ja lehvivad puud
mälestus ajast mil andsime üksteisele suud
enam ei taha ma mäletada muud,
esimene armastus on alati truu
Valed ja katteta lubadused
seks ja väärad sündmused
võivad lahku viia armastuse tee
kildudeks raiutud süda
valu, kibestumus - lootuste purunemine
sulgeb tihti ukse oma südames
ja avada seda pragselt on võimate
kurbus, kibe tohutu valu, harjumus
uuele elule, teades et oled
jälle üksi…
Autod umbses reas,
meie teiste seas,
taevas peitu jääb...
Keset sõiduteid
silmi tõstmas meid
harva keegi näeb.
Pole mind,
pole sind
näha valgusvoos,
ainult linn alles jääb
valges muinasloos...
Kes on see,
kes kingib sulle suudluse?
Printsess siis saab sinust, kellel peos ööviiul ...
Meil on omaloodud muinaslood,
peekris jook, mille nüüd
muinasloos sa tilgatumaks jood.
Taskupõhjas käed,
aina münte loed:
kes neid muudkui viib?
Tuleb mõelda muud,
aeg on peatunud,
seisma jääb see viiv.
Pole mind,
pole sind
näha valgusvoos,
ainult linn alles jääb
valges muinasloos...
Kes on see,
kes kingib sulle suudluse?
Printsess siis saab sinust, kellel peos…
leidsin sahtli põhjast ma
vana foto ning jäin vaatama
mu elus olnud hetki
inimesi , ennast ka
pooljuhuslikult siis
sjas tagasi ma rändasin
ja nägin ennast taas
majas kus ma kasvasin
mälestusi täis on atmosfäär
vaatan häid kuid halbu ma ei
näe
et ei hooli , neist ei hooli
on hetki mida võime korrata
ja on kordi millest mööda
tormata
et ei hooli , neist ei hooli
õues rooste läinud kiik
lapsed mängisid kõik siin
see oli nagu eile
see jjõuab taas minuni
sellel pildil olen ma
oma esimese sõbraga
vahel küsin endalt mõttes
…
ööl, mil täiskuu
võikalt irvitas
ja kõike mõnitas
ma kuulsin su laulu
sinu laulu
õitsevates sirelitest
ja lummavalt
lõhnavatest lilledest
sa äratasid mind
ülesse unest
ja ma tõusin
sügavast hauast
ringutades märkasin sind
ja sina mind
sa jooksid mu juurde
ja minu nina
täitus vapustavalt
hurmava lõhnaga
ma ei suutnud
lüüa oma hambaid
su kõrri
kui sa palusid saata end koju
sa peatusid
vana pärna juures
pöörasid
oma näo mu poole
paljastasid oma kihvad
vampiiri kihvad
ning mina enda omad
sa puhkesid naerma
ja mina ka
me huuled leidsid teineteise
ja me hõljusime
armsates mustades pilvedes