Дневник пользователя lea17

Kuula oma südamehäält ja selle kaja,
Siis tead, et just Sina oled see keda vajan.
Kuula hoolikalt ja pea meeles,
et mu süda räägib armastuse keeles.
Kui sellest aru saad, siis tead,
et just Sinule ma olen pühendand järgmised read:
Sinu heaks olen valmis ronima ka kõige kõrgemale mäele,
just Sinu nime ma laseks tatoveerida oma käele,
Sinu heaks käiks läbi kõige raskemad teed,
ja ujuks läbi kõige ohtlikumad veed,
olen valmis tegema kõike, et saaksime olla koos,
oled mu üks ja ainuke!!!

Terve elu sa mõtled, otsides seda inimest, kes jagaks sinuga nii rõõme kui muresid. Kes oleks sinu kõrval alati ja kallistaks sind , kui sa seda tõesti väga vajad. Kes ilma sõnadetagi mõistaks sind. Kelle kõrval tunned end tõesti väärtusliku ja erilisena siin maailmas. Ja kui ta lõpuks tuleb siis sa naudid neid hetkeid temaga , sest iga hetk on mälestamist väärt. Hoiad teda kui kullatükki enda kõrval ning ei lase hetkeski käest. Ja kui ta ükskord teatab, et sina polegi see, keda tema oma elus otsib ja keda tema endale samamoodi kõrvale vajaks. Siis kõik puruneb. Ei oskagi midagi peale hakkata, sest seda võimsat tunnet on väga raske nii kergesti maha matta. Kõik unistused, lootused lihtsalt ühe hetkega kaovad. Ja see valu on liialt suur , et seda kirjeldada. Aga kui vähestest sõnadest piisaks, et teha inimesele südamest haiget. Kui nõrk ja õrn on inimene tegelikult. Kas seda kahju suudab keegi kunagi enam korvata ? Sajast killust kokku tagasi panna tervik. Ja kas alati otse ja konkreetselt asju ütelda ongi õige?

Mu silmades on kurbus, mida keegi ei näe.
Mu hinges on üksindus, mida keegi ei tea.
Mu huultel on soovid, mida keegi ei kuule.
Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli..

Kas sa tead, et on olemas pisarad, mis kunagi ei kuiva?
Neid ei pruugi näha, kuid nad on olemas, selle inimese sees, kes neid pisaraid valas.
Need pisarad ei kuiva kunagi, sest neis on liiga palju valu ja piina, et need kaduda võiksid.
Ainult tähelepanelikul uurimisel võib neid pisaraid näha.
Suure rõõmu tagajärjel võivad pisarad kaduda kuid ei unune.
Vähemalt sellel inimesel, kes neid pisaraid valas.

Nägin sind teisega.
Tundsin armukadedust,
ning jooksin ära.
Õhtul tulid mulle külla,
rääkida tahtsid,
kuid ma ei lasknud.
Kui küsisin kes ta on
Sa ainult punastasid ming ei vastanud.
Kui vihastasin
said Sinagi vihaseks,
ning jalutasid lihtsalt minema.
Ja nii see jäigi,
mina seisan siin aknal,
ning näen kuidas Sa minema kõnnid,
sina seal kõndimas kaugusesse.
Öösel helistasid ning tahtsid rääkida,
keeldusin,kuid südames tahtsin rääkida.
Hommikul ukse taha tulid,
ning rääkisid nii palju,kui tahtsid.
Rääkisid,et see oli lihtsalt mingi tuttav.
Tahtsid,et andestaksin,
ning ma andestasin,
sest ma armastan ju Sind.
Kuid jällegi nägin sind teisega.
Sa tegid nagu sa ei tunnekski mind,
ütlesid,et ma olen mingi hull.
Peale seda  jalutasin ma minema,
silmis oli kange nutt.
Kui koju jõudsin,
sulgesin end oma tuppa,
ning Sa helistasid jälle nagu tookord.
Tahtsid rääkida,kuid ma keeldusin.
Nii see jäigi,
mina oma toas üksinda sind taga nutmas,
ning Sina teadmisega,et ma ei armasta.
Kuigi tegelikult armastan sind rohekm kui oma elu.

Langevate pisarate taga on raske märgata naeru,
pisaratega väljendatakse sageli kurbust või raevu.
Juhtida elu teiste kõrvalt on kerge,
kui enda mured uputad sa merre.
Tea,et vaikides me ei mõista teineteist, tea, et vaid rääkides saavad teised aru meist.
Ära muretse ning näita oma hingelist valu.
Ära vihka, vaid andesta ja andeks palu.
VAID NII NÄED SA MAAILMA SELLISENA NAGU SEE ON :)

Miks paljud inimesed mängivad teiste tunnetega....
Kas tõesti tahavad nad haiget teha????

Miks elu on nii tühi
ja saatus nii vali?
Miks mõistmatta jääb
iga rõõm iga nali.
Miks otsime tüli
oleme pahurad vahel?
Miks puruneb sõpruse ahel:(!

Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? Õnnest ? Pisaratest ?
Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese .
Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.

On kesköö tund, olen vaikselt oma voodis.
Mul ei tule und,sest mõtteid täis on pea.
Mul on silme ees ilus unistus.
Mul on südames sügav igatsus.
Ma tahaks tunda sinu lõhna ja sinu pehmust.
Siis südamest kaoks üksindus ja kurbus.
Ma tahan teada ja tunda mis on armastus.
Kas hinge jääb soojus ja rahutus.
Vaatan sinu pilti ma ja tahaks olla ainult sinuga.
Kuid sa oled kaugel, sind kätte ma ei saa.
Kui sa vaid näeks mis toimub mu sees.