Terve elu sa mõtled, otsides seda inimest, kes jagaks sinuga nii rõõme kui muresid. Kes oleks sinu kõrval alati ja kallistaks sind , kui sa seda tõesti väga vajad. Kes ilma sõnadetagi mõistaks sind. Kelle kõrval tunned end tõesti väärtusliku ja erilisena siin maailmas. Ja kui ta lõpuks tuleb siis sa naudid neid hetkeid temaga , sest iga hetk on mälestamist väärt. Hoiad teda kui kullatükki enda kõrval ning ei lase hetkeski käest. Ja kui ta ükskord teatab, et sina polegi see, keda tema oma elus otsib ja keda tema endale samamoodi kõrvale vajaks. Siis kõik puruneb. Ei oskagi midagi peale hakkata, sest seda võimsat tunnet on väga raske nii kergesti maha matta. Kõik unistused, lootused lihtsalt ühe hetkega kaovad. Ja see valu on liialt suur , et seda kirjeldada. Aga kui vähestest sõnadest piisaks, et teha inimesele südamest haiget. Kui nõrk ja õrn on inimene tegelikult. Kas seda kahju suudab keegi kunagi enam korvata ? Sajast killust kokku tagasi panna tervik. Ja kas alati otse ja konkreetselt asju ütelda ongi õige?
wäääga kurb ja tõsi...
on küll...