Loomad tulid kokku ja hakkasid kaebama,
kuidas inimesed neilt kõik ära võtavad.
"Nad võtavad minult piima,"ütles lehm.
"Nad võtavad minult mune,"ütles kana.
"Nad võtavad minult liha,et peekonit saada,"ütles siga.
"Nad kütivad mind,et õli saada,"ütles vaal.
Viimasena kõneles tigu:"Minulgi on midagi,mida nad võtaksid,kui vaid suudaksid.
Ma armastusest rääkida ei oska.
Liig tugev tunne minu jaoks on see.
Mismoodi räägib tulest ohverdatu,
kes muutub tuhaks ohvritule sees?
Mismoodi anda mõistust liblikale,
kes meeletuna lendab lõkkesse?
Ma armastusest rääkida ei oska.
Su käes olen nagu mängukann
ja ometigi ,hoolimata kõigest,
ma pole eales olnud elusam.
(Lea luuletused)
On kui kevad,kui Sa
usud ennast ,ega karda elus olla hea.
Kui Su mõte päikse poole lendab,
jättes endast maha lauluread.
Kanna endas läbi eluaja lapse puhast,
rikkumata meelt.
Ole armastuse hääl ja kaja,
suuda mõista sõnatutki keelt!
Kallista kui tuled,
kallista kui lähed.
Kallista kui tuhmumas on
tunne meie vahel.