Дневник пользователя Himmeljunge
Telefoniliin.
''Kui soovite sõjaväkke astuda, valige tärn. Kui soovite sõjaväest hoiduda, valige trellid.''
1. Teie telefonikõned kestavad tavaliselt 30 sekundit.
2. Viie päevasele puhkusele minnes on vaja ainult ühte reisikotti.
3. Meeste WC järjekorrad on vähemalt 80% lühemad.
4. Te saate kõik purgikaaned ise lahti keeratud.
5. Teie sõpradel on ükskõik, kas võtate kaalus alla või võtate juurde.
6. Te võite alati istuda jalad laiali, ükskõik mis teil ka seljas poleks.
7. Teie tagumik pole tööinervjuul kunagi tähtsaks teguriks töökoha saamisel.
8. Kui te vahetate TV kanaleid ja näete, et filmis keegi nutab, siis teil ei ole vaja iga kord kaasa nutma hakata.
9. Te saate alati üksinda tualetti mindud, ilma et peaksite…
PAAR TUNDI HILJEM: Tõnis lükkas Meelit mööda Posti tänavat kodu poole. ''Kuskandis su kodu on?'' küsis Tõnis. ''See jääb Metsa tänavale. Ma helistan emale, et ta hakkaks vastu tulema, kell on hiline. Ilmselt pead sa ka juba internaadis olema.''
''Ole mureta, kell on alles pool viis. Mul hakkab tunni aja pärast alles õhtusöök.''
''No ikkagi. Ära vaidle vastu. Ma helistan nüüd.'' Meeli rääkis emaga lühidalt ning pani telefoni kotti. ''Ma loodan, et Karoliine väga pahane meie peale ei ole,'' lootis Meeli. Tõnisele tuli Karoliine nime kuuldes vihagrimass näole. ''Minu pärast olgu kasvõi terve maailma peale pahane. See, kuidas ta võrdleb teisi rahalise…
Tõnis jõudis kokkulepitud ajaks Müüriääre kohvikusse, kus ta pidi Meeli ja Karoliinega kohtuma. Poiss läks sinna vastakate tunnetega. Ühest küljest oli tal piinlik ja häbi. Tõnis oli jätnud meelega emalt raha küsimata. Teisalt leidis poisterahvas, et ta ei peaks nii palju selle pärast muretsema. Rikkurid selleks ongi, et nende käest kõik raha välja meelitada. Noormees võttis nurgapoolses lauas istet ning jäi ootama. Heites pilgu kellale, leidis ta, et tema klassiõed on juba 5 minutit hilinenud. Kui Tõnis aknast välja vaatas, nägi ta neid tulemas. Poiss võttis kiirelt kätte ajalehe ning teeskles süvenenud lehelugejat. Karoliine ja Meeli tulid parasjagu üle tee.…
''Palun teid, andke mulle andeks,'' anus Valdur. ''Nüüd palud andeks, aga varjasid pool aastat kuritegu, mille eest minu poeg pidi vaimselt kannatama. See oli tegu, millest Ingmar kunagi kodus ei rääkinud. Suurest hirmust, et siis juhtub temaga midagi veel koledamat. Mis inimene sa oled? Kodus ei saa sa nagunii kellegagi läbi ning nüüd siis kiusad koolis teisi?'' küsis Eerik suure vihaga. ''Ei, Ingmar ise oli süüdi. Ta kittus ära, et ma õues suitsu tegin. Ise oli süüdi,'' ütles Valdur. Nüüd tõusis ka Tõnisel hari punaseks ja ta võttis Valduril juustest kinni. ''Sina siin end ei õigusta, kuradi vägistaja! Paras oleks…
''Ma ei tea isegi. Kuidagi suutsin. Arvatavasti vajan ma psühholoogilist abi,'' ütles Ingmar. Tõnis noogutas. ''Kõige parem oleks, kui sa koolist paar nädalat eemal oleksid. Ma ei tea, kas annab nii pedagoogidega rääkida, aga oleks hea kui nad seda lubaksid.''
''Siis hakatakse küsima ja saadakse kõik teada. Siinsed inimesed ei ole tolerantsed, nad ei süvene põhjustesse.''
''See on nende mure, mitte sinu. Vaatame kui hea neil oleks, kui nemad ära vägistataks ning siis teised naeraksid. Nad on ajukääbikud, mõtle asja nii.'' Ingmar ja Tõnis jõudsid kooli. Parasjagu oli kasvatajate toas infovahetund, kus oli ka direktor. ''Tähendab, et Raimo Kaldmaa ja Valdur Kovalenko…
''Ah nii siis. No ma ei tea, kuidagi imelik ikkagi, et teie mu arve maksate,'' ütles Tõnis. ''Kuule, see on vanamoodsate idiootide pärusmaa, me elame 21. sajandil. See on normaalne. Kui ikka on rahamured, siis need ka on. Pole midagi teha. Ega me pole sellised, kes vaeseid mõnitaks,'' ütles Meeli. Tõnis noogutas ning nareratas mõistvalt. Teie rahakoti najal seisaksin ma ehk mõnda aega püstigi, mõtles Tõnis omaette. Poiss vajus sügavasse mõtiskellu, seega ei pannud ta tähelegi, kuidas Karoliine midagi Meelile sosistas ning siis Tõnist armunud pilgul piidles.
PAAR TUNDI HILJEM: Tõnis jõudis internaati. Paraku ei jõudnud poiss oma tuppa suunduda, sest…
Poisid olid ehmunud. Kuid ometi vassisid nad edasi. ''Kasvataja, me ei mõista, kust selline haiglane vale tuleb. Me ei ole homod,'' rääkis Valdur. ''Võite minna. Aga eks te pange ennast siis kõige halvimaks valmis. Kui mina ei saa teid rääkima sundida, küll siis suudab keegi teine. Te arvate, et te saate oma siniste silmade ja süütu näoga mu südant soojendada? Oh ei, selliseid mõttetusi ma ei usu!'' käratas Liis. Raimo ja Valdur lahkusid laost. Kui nad olid koridoris, muutus Valdur vihaseks. ''Või see kuradi Ingmar rääkis meie saladuse välja. Ma olen kindel, et see oli tema,'' ütles rühmavanem. Paraku ei…
Just siis sisenes Kalmer. ''Kuule Oskar, mis sinuga juhtus?'' küsis Kalmer muiates. ''Las su uus klassivend räägib,'' lausus Oskar oiates. Poiss püüdis end püsti ajada, kuid Tõnis surus ta pikali ja astus jalaga talle kõhu peale. ''Sina, Oskar Kaldmaa, oled minu tallalakkuja ja selleks sa ka jääd. Kui sa püüad vastu hakata, siis arvesta sellega, et hakkame sind igal õhtul piinama,'' ütles Tõnis naeratades ning virutas poisile jalaga. Oskar oigas veel hullemini. ''Ära soiu seal, kuradi surija. Sa ei teagi vana raibe, mis on elu! Sinu elu on olnud mõttetu ninnu-nännu, mina aga tean, kuidas elada. Nii et kui tahad…