PAAR TUNDI HILJEM: Tõnis lükkas Meelit mööda Posti tänavat kodu poole. ''Kuskandis su kodu on?'' küsis Tõnis. ''See jääb Metsa tänavale. Ma helistan emale, et ta hakkaks vastu tulema, kell on hiline. Ilmselt pead sa ka juba internaadis olema.''
''Ole mureta, kell on alles pool viis. Mul hakkab tunni aja pärast alles õhtusöök.''
''No ikkagi. Ära vaidle vastu. Ma helistan nüüd.'' Meeli rääkis emaga lühidalt ning pani telefoni kotti. ''Ma loodan, et Karoliine väga pahane meie peale ei ole,'' lootis Meeli. Tõnisele tuli Karoliine nime kuuldes vihagrimass näole. ''Minu pärast olgu kasvõi terve maailma peale pahane. See, kuidas ta võrdleb teisi rahalise seisu poolest on ebaõiglane. Ma olen seda Pärnus kogenud. Sa ei kujuta ette, kui haiget see tegelikult teeb. Sina, Meeli ei ole õnneks seda tunda saanud.''
''Sul on selles suhtes õigus. Ma mõistan, kui sa nüüd Karoliinet ei salli, kuid ma ei oska midagi hetkel teha. Ma olen täiesti võimetu ses asjas. Ma loodan, et sa ei pahanda, kuid ma soovin reedeni Karoliine käitumist jälgida ning siis temaga rääkida.'' Tõnis nõustus sellega.
KAKS TUNDI HILJEM: Kell oli saanud pool kaheksa. Tõnis ja Kalmer rääkisid toas juttu.
''Kuidas sul siis Meeli ja Karoliinega kokkusaamine oli? Söögilauas olid sa väga kidakeelne ning siis kadusid kuhugi,'' päris Kalmer. ''Ega see kohtumine just ilusasti ei lõppenud. Karoliine hakkas vinguma mu rahaliste seisude pärast. Ma ei saanud ema käest raha, et Müüriääres maksta, Meeli tegi mulle välja. Karoliine mõnitas mind sellepärast. Ma olin juba valmis lahkuma, kuid Meeli palus mul jääda. Kuid siiski seadsin kerge tingimuse. Nimelt, kas jään mina või tema. Meeli saatiski selle raipe minema.'' Kalmer kuulas Tõnise juttu tähelepanelikult ning oli väga tõsine. ''Sa käitusid isekalt, et lasid Karoliine ära saata. Äkki oleks ta soovinud oma teo eest vabandust paluda?''
''Ta nägu ja olek olid sellised mis reetsid, et ta ei soovi seda teha.''
''No aga kuidas sa talle ülehomme otsa vaatad? Ausalt öeldes ei taha ma küll näha kuidas teil karvad lendama hakkavad.''
''Mis teha, võib-olla pead sa seda nägema. Selline käitumine ei ole normaalne.''
''Sa oleksid nagu naistepeletaja. Kogu aeg juhtub sul midagi.''
''Ole mureta, küll varsti ka juhtub.'' Tõnis vaatas otsustavalt aknast välja ning märkas, et on hakanud sadama. Poisi näole ilmus väga võimukas nägu. ''Tõnis, kunagi lubasid sa enda õest rääkida. Ma olen pikka aega juurelnud, miks sa seda veel teinud ei ole.'' Tõnise nägu muutus veelgi süngemaks. Poisile meenus 30. mai sündmused ning mootorrattaavarii. ''Hästi, ma räägin sulle. Mu õde Helen on siiamaani olnud mu parim sõbranna. Helenil oli suur kirg mootorrataste vastu. 30. mai lõunal otsustasime minna tähistama. Otsustasime, et sõidame tema mootorrattaga Kablisse. Paraku ei jõudnud me oma sihtkohta, sest külavaheteel juhtus avarii. Me sõitsime motikaga vastu palgihunnikut. Järgmisena mäletan haiglas ärkamist ning seda, kuidas mulle teatati, et mu õde ei suudetud päästa.'' Kalmeril vajus suu ammuli. ''Ning matustel kohtusin ma esimest korda elus enda pärisisa Rasmusega. Mees on abielus kellegi Barbaraga.'' Kalmer tõusis püsti ning pani Tõnisele käe õlale. ''Ma ei oodanud midagi sellist. Su elu on päris kurb olnud. Mõelda, et su elus pole enam inimest, kes sind väga palju siin ilmas aitas. Ning veel kohtuda enda isaga matustel. Oled sa peale matuseid oma isast midagi kuulnud?' küsis Kalmer. Tõnis raputas pead. ''Ei ole ning ei soovigi. See inimene mind ei kõiguta. Mädanegu põrgus,'' ütles Tõnis süngelt, surudes paremat kätt rrusikasse.
PÄRNU: Herbert oli Monikale külla tulnud. ''Tore, et sa külastama tulid,'' ütles Monika. ''Milleks siis sõbrad on. Kuule, tahtsin su käest küsida, kuidas sa ennast tunned? Heleni surmast pole eriti palju aega möödas ja...''
''Herbert, ma ei lepi sellega ilmselt iialgi. Ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks oma lapsukese peale. Tal oli terve elu ees,'' ütles Monika ning puhkes nutma. Herbert kallistas naist ning ütles:''Ühele emale on lapse kaotus jubedamast jubedam. Kuid ei nutt, lein ega pisarad ei too Helenit enam tagasi. Ta on läinud.'' Monika suutis veidikene rahuneda. ''Ma ei tea, millal ma suudan nutmise lõpetada. Peaaegu igal õhtul uinun, silmad märjad. Ma ei kujuta ette, mis ma edasi teen. Tõnis on uues koolis, ka temal on raske. Olen mõelnud, et võtan ennast Tõnise pärast kokku, aga ma ei suuda. Ma ei saa seda teha.''
''Loomulikult sa ei suuda, kui hingehaavad kinni pole kasvanud. Sinu õnn peitubki just Tõnises. Tema suudab ehk su muremõtted hajutada ning päikese pilvede tagant välja tuua. Pealegi ei ole teda tihti kodus, sa saad rahulikult nutta ja nukker olla. Pole halba ilma heata Monika.''
''Oleks see vaid nii. Mul on tunne, et mul pole enam ühtegi last. Helenit ei ole, Tõnist näen kuus kaks või kolm korda ja see on kõik. Ma ei suuda lihtsalt Herbert.''
''Monika, äkki peaksid sa psühholoogi juurde minema. Sa ei suuda üksinda selle valuga toime tulla.''
''Aga ma ju ei ole üksi. Mul on mu sõbrannad, töökaaslased ja sina.''
''No ega meie ju ei suuda sind maha rahustada. Aga ma soovitan sulle kaht asja. Viibi palju väljas ning hakka trenni tegema. Või mediteeri.''
''Mis see mediteerimine on?'' küsis Monika.
PAAR PÄEVA HILJEM: Käes oli esmaspäev. Tõnis istus viimases tunnis. See oli klassijuhataja. ''Nagu te kõik olete kuulnud, siis koolis on aset leidnud sündmus, mis on jahmatanud kõiki kooli töötajaid. Ja seepärast panen ma teile südamele ning nõuan, et kui midagi juhtub, siis tulge ja rääkige,'' ütles klassijuhataja Maris. ''Aga kuidas see siis täpsemalt oli?'' küsis Roobert. ''Loo süüdlased on Raimo ja Valdur. Direktor tahab nendega pärast sööki rääkida. Arvatavasti heidetakse need kaks noormeest koolist välja. See oli ikka üks häbematu sigadus, mis nad tegid,'' lausus Maris.
TUND AEGA HILJEM:Direktor Andruse kabinetis istusid kolm inimest:Raimo isa Igor ja tema ema Mariana ning Ingmari isa Eerik. Direktor suundus just kolmandale korrusele. Raimo, Oskar ja Valdur olid oma tubades. ''Kuidas sa said midagi seesugust teha?'' küsis Oskar pettunult.
''Sa ju tead, et ma olen gei.''
''Ja see on vabandus? Sa rikkusid Ingmari elu. Miks sa seda tegid?''
''Ma vaid pooldasin Valduri ideed seda teha. Pealegi, mida see jobukakk kitub siis kasvatajatele, kes kusagil suitsetab!''
''Kui ma ütlen, et viskame Kalmeri ahju, kas sa seda ka pooldaksid?''
''Ma ei tea.''
''Mida sa hädine sitavares üldse tead? Raimo, kas sul aju veel on peas?''
''Kurat, sa ei pea mind mõnitama! Mul on niigi raske hetkel. Sa ise ei suuda seda tunnetada, kuna sinuga ei ole sellist asja juhtunud.''
''Anna andeks, aga on ka muid võimalusi enda sugutungi rahuldamiseks. Aga et sa midagi kriminaalset teed, see on uskumatu.''
ANDRUSE KABINETIS: ''Väga hea, et te saite aega ja siia tulite. Nagu te teate, on koolis juhtunud kahetsusväärne sündmus, mida ei osanud keegi arvata ega ennetada. Ma palun teie käest siiralt vabandust.''
''Mis see ikka enam aitab. Minu poja psüühika on rikutud, kuna teie laps,'' osatas Eerik Igori ja Mariana poole, ''kuritarvitas minu poega. Mis teil selle kohta öelda on?'' Mariana kuivatas silmi. ''Härra Saar, mul on väga kahju selle pärast. Ma ei teadnud sellest midagi. Raimo teeskles osavalt, et kõik on korras ning ma uskusin, et kõik on kombes.'' Eerik leebus, sest ta mõistis, et see sündmus puudutas ka teisi peale tema perekonna. ''Ma mõistan teid. Teie ei võlgne mulle vabandust. Selle võlgnevad mulle Raimo ja Valdur. Te olete kasvatanud oma poega nii, kuidas suutsite. Kuid nagu näha, teie poeg otsustas teise tee kasuks,'' sõnas Eerik. ''Ma loodan, et te saate aru, et teie poeg peab siit koolist lahkuma,'' ütles Andrus. Igor ohkas. ''Kas ei ole mingit võimalust, et ta siin saaks õpinguid jätkata?'' küsis Igor. Eerik jälgis asja närviliselt. Mees püüdis endale sisendada, et ta peab olema rahulik, muidu võib ta teha midagi, mida ta hiljem kahetseks. ''Me ei saa hoida oma koolis õpilast, kes teisi seksuaalselt kuritarvitab. Te peaksite oma poja psühholoogi juurde saatma,'' ütles direktor Andrus. ''Hästi. Me võtame dokumendid välja,'' teatas Igor, ''ning me lahkume juba täna. Kuid kas ma saaksin Oskari dokumendid ka välja võtta? Arvan, et nii oleks kõige parem.'' ''Hästi, kuidas ise arvate.'' Mariana vaatas areldi Igorile otsa ning silitas mehe õlgu. ''Me saame sellest üle.''
Oskar ja Raimo istusid vaikselt oma toas. Raimo näris enda küüsi ning oli ärevil. Siis avanes uks ja nende vanemad sammusid sisse. ''Lapsed, pange kõik oma asjad kokku. Me võtsime teie dokumendid välja. Siia te enam jääda ei saa. Liiga palju on juhtunud,'' ütles Igor. Kalmer oli viimaseid sõnu ukse tagant kuulnud ning astus ka tuppa. ''Tere Kalmer,'' ütles Mariana. ''Tere. Miks te kõik nii tõsised olete?'' küsis Kalmer. ''Me lähme minema. Võtsime Raimo ja Oskari dokumendid välja ning vaatame neile uue kooli, kus nad saavad oma haridustee lõpuni käia,'' lausus Mariana. ''Ahsoo. Mul on väga kahju.''
''Kahju peaks olema Raimol!'' ägestus Igor. ''Tema oli üks kaasosalistest! Mul on häbi su pärast! Tegid endale terveks eluks margi maani täis! Ise pead nüüd vaatama, kuidas sa oma nime puhtaks pesed!'' Oskaril ja Raimol olid asjad pakitud ning õueriided seljas. ''Nii, hakkame siis minema,'' teatas Mariana. Igor ei aidanud Raimol isegi mitte ust lahti hoida, rääkimata kottide tassimisest. Raimo lahkus toast kõige viimasena, endal kolm kotti käes. Kaldmaad suundusid õue. Ka Tõnis oli seal. Poiss oli üllatunud, kui nägi ka Oskarit kohvritega. ''Kas siis tema läheb ka koolist minema?'' küsis Tõnis endalt hämmastunult. Tõnis jälgis, kuidas Kaldmaade valge BMW kooli väravast välja sõitis. ''Ja läinud nad ongi,'' muigas poiss.

Нравится 1