Дневник пользователя TupsuKalla

mälestused eilsest purustavad mu hinge ja südame
kui pimedal ajal on taevas öine päike
selle päikse valgus ei näita kahjuks seda teed
mis peaks mu rada valgustama, vaid isegi kohati eksitab
mind valetesse püünistesse

võin tahta seda mida ma iial ei saa, aga mis ikkagi
jäävad mu unenägudesse ja unistustesse

vahel on tunne et see kõik mis oli, mis on ja mis tuleb
see kõik jääb, aga tegelikult kaob unustusse ja hämaratesse aegadesse

eluniit ja nõel mis tikib minu elu pilti kuldsele riidele on vaid hetk mis sinna
viivuks jääb

mõtlen küll et seda mida annan lahkelt ja häält, selle ma kunagi tagasi kuhjaga saan
aga nii see kahjuks ei läe

purunenud hingepeegli…

Taevas paistab kuu
ma vaatan kuud
ning mõtlen kas ka
sina vaatad kuud.


Nagu me lubasime,
et kui paistab kuu
siis vaatame kuud ja mõtleme
teineteisele

Kunagi ära ütle, et armastad mind! Kui Sa tegelikult ei hooli!
Kunagi ära räägi tunnetest! Kui Sul neid pole!
Kunagi ära hoia Mu käest! Kui Sa kavatsed murda Mu südame! :)
Kunagi ära vaata Mu silmadesse! Kui kõik mis teed on VALE! : )
Kunagi ära ütle IGAVESTI! Kuna IGAVESTI ajab Mu NUTMA! :*

Ma tahaksin, et me kahekesi
vaadates näeksime seda,
mida eraldi ei märganud.
Ma tahaksin, et me kunagi
ei kasvaks nii suureks,
et varjaksime teineteisel näha maailma.
Ma tahaksin, et me vahel
oleks siiras ja puhas
iga sõna, iga naeratus...

Ma vaatasin su silmadesse,
sa röövisid mu südame.
Ära naera midagi,
anna süda tagasi.

Tahaksin käia veel Sinuga koos,
enne kui laguneb tee.....
Raju on raske ja kuumus aeglustab sammu,
meelde jääb valusalt see
Südames miskit rebeneb
küllap me saatus on see
Tunnen Su pehmeid käsi kehal
tunnen su hingeõhku,
seni veel armasta mind
kuni Sind ära viib jäine õhtu.
Upun su suudlusse tunnen jälle
kuis kõrvetab tuli
kirgede keeles Sind mõistan ja armastan
et meelde jääks kõik mis kord oli

Kui oled siin, mu südames on soojus,
kui vaatan sind ei midagi muud näe, sa minu jaoks
kui oleks ilma loodud,
kui vaatan sind on arm ja nii las jääb.
Ma ootan sind, kui tuul käib üle taeva,
ma ootan sind, kui öösse uinub päev.
Veidi veel meil õnne jaoks on aega, veidi veel on arm
ja nii las jääb.
Kui lõppeb kõik ja teed meil lahku lähevad, siis meenuta,
ja ära unusta.
Ma ootan siin just nii ses samas paigas,
mu hing on siin ja sulle kuulub ta.
Ma ootan sind kui tuul käib üle taeva,
ma ootan sind nii igavesti jääb.
Kui hinges torm kord vaibub ja sind näen taas
siis…

Ehapunal, päikse poole, õrnalt noote tuksub süda
Üll läbikumav rüü, ta hellalt paitamas on nahka
Mu unistused lapsekingades veel-
Ooo..roosad kleidid, hõbe-tiibsed liblikad.
Neid ikka meelde tuletan ja naeran
Lõbusalt ja laginal,
Muretult kajada sel lasen.. üle mäe, alla orgu
Ehk kostub kaugemalegi veel-
On paradiisivärav poikvel, ligidal
Jalg kerge on, ta ruttab
Soovib kinni püüda päeva
Et ära tunda algus, see imeline faas
Kastene hommik ja päiksene aas
Nii kaunis, nii hell, nii soe
Justkui Sina, mu kallis,
Ikka pehmelt hõljumas kui haldjas
Kaunilt kõlada lubad hõikeil
Su kutse leebelt ümber neiu piha mähib end
Sa kirgi üles kütad taas - sel vastu panna
Kes suudaks, kes tahaks küll…

Viimaks silmad avan, Sa magad veel
Üleni hea, üleni minu…