Дневник пользователя piia27
Armastusel on oma eluiga kolm aastat. Olevat teine teaduslikult kinnitust leidnud fakt. Algus on ju alati imeline, armastus annab kui tiivad ning endalgi on raske uskuda, et kedagi üldse nii kõvasti armastada saab. Päevad aga lähevad kiirelt ning ühel hetkel on kõik teisiti. Või kas on?
Räägitakse, et armastuse teiseks aastaks suhted muutuvad, pehmenevad. Te tunnete teineteist juba niivõrd hästi, et oskate lugeda mõtteid ja aimate õhust, mida teine öelda kavatseb. Te olete kui üks tervik, kuid intiimseid hetki on jäänud harvemaks. Sellele vaatamata kinnitate te endale, et teie armastus muutub päev-päevalt vaid tugevamaks.
Kolmandal aastal saabub igavus. Te ei räägi omavahel enam nii palju kui varem, otsite sageli endale tegevust väljaspool kodu. Lõpuks jõuab kätte hetk, mil te ei või oma kaaslast enam silmaotsaski kannatada, sest olete äkki, ülepeakaela, armunud hoopis kellessegi teisesse.
Ometi tahame me kõik uskuda igavesse armastusse, mistõttu mõjub reaalsus ehk vaid kolm aastat vastu pidavad armuhormoonid meile kui sahmakas külma vett. Teaduslikuks minnes pole armastus muud kui teatud hormoonide, nt dopamiini, noradrenaliini, prolaktiini, oksüto