Filmides ja muinasjuttudes sai kunagi ikka kuuldud ja nähtud kuis räägitakse tundeist, mis võtsid jalad alt. Veel tänaseni pidasin ma seda üle paisutatud muinasjutuks. Vahest koguni luuluks. Eks ole ikka olnud nii, et kui oma esimesed sammud publiku ees laiuval laval, esimesed laused mikrofonis või mõnel muul seesugusel hetkel- võtab põlvist kergelt võbelema. Aga kogeda miskit, mis sult kohe päris tõsiselt jalad alt niidaks.. Vot see on miskit.. 

Nimelt suutsin ma vahepeal läpaka taga tukkuma jääda. Ärgates lükkasin läpaka eemale ning kui end püsti ajasin ja oma näiliselt esimese sammu astusin, prantsatasin ma lihtsalt külili maha. Mu jalg oli välja surnud. Välju surnud nii, kuidas ta seda veel enne teinud pole.

Tundsin meeletut surinat. Mitte sugugi seda tavapärast- kõigile tuttavat surinat. Sel korral oli see lihtsalt meeletu. Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Igaljuhul tuli see kukkumine mulle ootamatult. Küünarnukk valutab kergelt siiani..

End taaskord püsti ajades ja raskust vasakule jalale toedates, sirutasin naerukrampides olles oma paremat- surnud jalga, toetasin selle maha ning kui kõik näis enamvähem okei olevat, võtsin kätte kaks klaasi, mis mul kapi peal olid ning seadsin sammud köögi poole. Või peaks ütlema, et üritasin seada. Igaljuhul kui sirutasin parema jala sammuks ette ning raskuse sellele üle panin, oli kukkumine veel ootamatum kui seda oli eelnev. Ma prantsatasin seljaga piki kappi nii, et maa vappus. Klaasid mu käes jäid küll terveks, ent mõlemad panid omasoodu mööda parketti veerema.

Sel korral oli kukkumine kärarikkam, valusam ja ootamatum. Sellest meeletust jalgurabavast tundest jäid mulle ajutisteks mälestusteks sinikas põlvel ja küünarnukil ning kerge valu mu paremas õlas ja küünarnukis.

Nüüd ma oskan paremini ette kujutada olukorda kus ratastoolis inimene end püsti ajab ja jalale toetudes kokku kukub. Oh seda jalgurabavat tunnet!

 

Нравится 1