Дневник пользователя mammu005

mis päev täna on

Su elu võis olla perfektne.
Sulle tundus, et kõik on korras
ja et enam paremaks minna ei saakski.
Ja vaevalt, et ka midagi halba juhtub.
Ja samal hetkel, kui sa rõõmustad oma õnne üle,
Juhtub midagi ootamatut.
Midagi, mida sa poleks osanud aimatagi.
Kõik muutub. Kõik on läbi.
Nüüd olen ma segaduses.
mul pole enam midagi. mul pole enam kedagi.
sult on ära võetud su elu,
Ja ma ei tea, mida ma enam edasi tegema pean
ma ei tahagi enam midagi teha.
Nüüd tundub kõik mõttetu.
Aga nii ei ole.
mul on veel mille nimel pingutada,
ma võid pingutada iseenda nimel.
Elu läheb edasi.
on inimesi, kes must veel hoolivad.
Aga enam ei tee ma kõike hingega,
Sest nüüd ma tean kõik mille nimel pingutad
Kaob lihtsamalt, kui see tuli.
Kõik võib muutuda ühe hetkega
Ja see on lause, mida ma jaanendale korrutama,
Sest on haavu, mis lihtsalt ei parane.
Mitte kunagi.

Nii palju on neid inimesi, kes kannavad pidevalt päikeseprille. Oleks siis veel, et päike silmipimiestavalt kiirgaks aga ei. Ei kiirga ju! Päike pole enam ammu säranud. Vähemalt mitte minu nähes.No olgu. Saan aru, et päikeseprillid ei olegi tänapäeval enam niivõrd silmakissitusrohuks ereda päikese vastu, kuivõrd nad on saanud moevidinaiks. Selle kõige juures võiks mul ju tegelikult sellest olla täiesti ükskõik, aga ei! Ei ole ju ükskõik. On kurb vaadata kuidas ilusad tüdrukud varjavad meeletult suurte päikeseprillidega oma kauneid hingepeegleid- oma ilusaid silmi. Olgu. Need päikeseprillid võivad tõesti olla ilusad. Mõni üksik, kindlasti selline, mis on kõrges hinnas, võib olla lausa kadestamapanevalt ilus- aga seda vaid siis kui päike mängib vingerpussi ja tõesti särab otse silma. Ent kanda neid päikeseprille kauplustes, koolides, lageda taevavõlvi all ilmaga-mil otsene vajadus nende järele puudub, on minu silmis arusaamatu. Mitte ükski päikeseprill ei suuda pakkuda rohkemat silmailu kui seda pakuvad tõeliselt ilusad silmad. Ning rääkimine päikeseprille kandva inimesega on kui rääkimine kottpimedasse ruumi näitava betoonseina praoga.

Päike on see, mis teeb inimesi rõõmsaks. Paneb nad vahel naeratama. Vahel koguni naerma. Päike soojendab me keha, põski, kõrvalesti, nii väikseid kui ka suuri varbaid ja vahel ka südant. Igaüks meist väärib pisut päikest oma ellu. Päikest, nii sõnaotseses kui ka selle kaudses mõttes. Meile kõigile paistab üks päike, ent me ei pea alati leppima vaid ühe päikeserattaga. 

Filmides ja muinasjuttudes sai kunagi ikka kuuldud ja nähtud kuis räägitakse tundeist, mis võtsid jalad alt. Veel tänaseni pidasin ma seda üle paisutatud muinasjutuks. Vahest koguni luuluks. Eks ole ikka olnud nii, et kui oma esimesed sammud publiku ees laiuval laval, esimesed laused mikrofonis või mõnel muul seesugusel hetkel- võtab põlvist kergelt võbelema. Aga kogeda miskit, mis sult kohe päris tõsiselt jalad alt niidaks.. Vot see on miskit.. 

Tere sina seal! Ei ei.. Ära vaata oma seljataha. Ma ei kõnetanud su varju, kes sind taluma peab. Pöördusin sinu poole.
Mulle pakkus huvi, et ehk oskad öelda kui tihti soovid sina kellelegi head ööd? Ning kui soovid, siis kas sa ka tõesti loodad, et sel inimesel tuleb hea uni? Kas tõesti tahad, et ta näeks ilusaid ja värvilisi unenägusid? Kas tõesti tulevad need sõnad su südamest või on need kui lapseeas pähe taotud viisakusžestid? Kas sa üldse mõtled ka kui neid sõnu lausud?
Ma ei kahtlegi, et oled mõelnud ja vahel ka lootnud. Ent üleüldiselt, igapäevaselt, rutiinselt.. Kas ikka mõtled?

Kas tõesti on kogu meid ümbritsev reality täis seesugust p....? Kas tõesti ei oska inimesed enam omi asju korda ajada ilma, et selleks interneti, teiste abi kasutaks. Kas inimestel omi sõnu ja mõtteid enam polegi? Miks peab kogu see kaadervärk käima seebiooperitest pähe õpitud ridade saatel: Asi pole sinus, asi on minus. jpms Miks küll..?