Päike on see, mis teeb inimesi rõõmsaks. Paneb nad vahel naeratama. Vahel koguni naerma. Päike soojendab me keha, põski, kõrvalesti, nii väikseid kui ka suuri varbaid ja vahel ka südant. Igaüks meist väärib pisut päikest oma ellu. Päikest, nii sõnaotseses kui ka selle kaudses mõttes. Meile kõigile paistab üks päike, ent me ei pea alati leppima vaid ühe päikeserattaga. Kui suudame leida südantsoojendava päikesesära kellegi silmis, tegudes, naerus ja naeratuses, siis peaksime lugema end ühtede õnnelikeimate sekka siin ümaral maamunal. Me võime leida päikesesära oma kõrvalseisvas inimeses ja tema tegudes.
Mina olen selle päikese enda jaoks juba kord leidnud. Olen nautinud nii selle sära, soojust ja ka tähenduslikkust. Ning ühtaegu, olen ka suutnud selle kaotada. Kaotada oma väike lisapäikene paksu paksu pilvekese taha kust ta teps mitte välja ei paista. Aga ometi on teada, et kui päike peaks mattuma paksu paksu pilve taha, säilib selle sära maamunal veel mõningasteks minutiteks. Just nii säilis ka selle väikse päikese sära mu südames. Ent nüüd on selle pilvetaguse päikesesära minus kustumas. Seepärast ma endale alternatiivi otsisingi. Leidsin taaskord endale uue, kaugeltki mitte parema, ent praegusel hetkel realselt tajutava päikese. Ma käisin solaariumis. :) 

Нравится