Olin noor ja ilus tüdruk ja leidsin, et võin endale ise taskuraha teenida. Käisin suvel tööl ja kohtasin teda. Sa olid ilus mees. Sa kõndisid must mööda ja puutusid mu nahka. Sa hiilisid mulle seljataha ja õrnalt puutusid su huuled minu huuli. Avasin sulle oma hinge ja kinkisin sulle oma keha. Armastasin sind salaja, arvasin, et hoolid minust, kuigi sul oli pere, naine ja poeg ning peatselt veel tulemas teinegi. Olin noor ega teadnud, et mind vaid ära kasutad. Kastsin oma armastuse lille tegelikult ise. Kuigi sa ütlesid, et vajad mind, hoolid minust, toitsid mu hinge vaid illusioonidega. Ütlesid, et peaksin kedagi teist armastama, kuid samas sinuga olema. Hakkasin seiklema, avastasin meelemürgi joogi ja kinkisin oma keha, arvates, et leian nii hoolimist ja armastust, kuid nad kõik tahtsid vaid mu keha. Olin ka sinuga, lasin sul end teistele kinkida ja oma keha kui tühipaljast kesta kasutada, kuni lõpuks minu üsasse pandi hing. Siis sa mu jätsid. Olin kurb, üksi ja õnnetu. Ma ei tahtnud seda hinge oma kehasse ja ellu, aga ei julenud ka kellegile midagi öelda. Kui ütlesin, pidin leppima tõsiasjaga, et see hing tuleb siia maailma. Õppisin teda armastama, ta on siiski armastuse vili.
Siis sai teada sellest isa.
"Ai isa ära löö mind, olin noor ja rumal, ma ei teadnud mida teen. Palun ära löö! Palun ära karju! Palun ära sõima mind, tahan vaid olla hea tütar, kuid pole seda sinule kunagi suutnud piisavalt olla."
Põgenesin.
Põgenesin oma ema sünnikodu. Seal sündis mulle imearmas ja pisike heledapäine tütar. Nüüd oli minu kord panna nimi. Nimetasin ta sinu järgi, sest armastasin sind endiselt, kuigi mu leekiv armastuse lill oli täis valusaid pisaraid.
Mu pisike tütar tuli pisut vara, seega pidime koos kaua olema arstide valve all. Kui mu väike ingel magas, siis mina õppisin, oli vaja lõpetada kool. Ja suutsin seda teha super hästi, olin enese üle uhke. Õppisin ka edasi ja minu väike ingel oli minu ja minu vanaema kasvatada. Ja sinu, mu armas, õppisin unustama, kuid olen tänulik, et sa olid, sest kinkisid mulle võime näha eneses julgust ja enesekindlust.
Minu vanused poisid minust huvi ei tundnud, nii noored mehed ei ole valmis olema isad. See oli küll valus ja mu hingelind ning kiskja olid üksikud, armastuse lill ei suutnud õitseda mu hiie tamme lävel. Kuniks, ühel suveööl, jaanipeol, kohtasin sind, ilusat, noort, armastavat meest. Sa kastsid mu armastuse lille ja see hakkas õitsema tulikuuma leegina. Sa nägid mu ilusat tütart ja ütlesid talle, et issi tuli, mis mind küll natuke hirmutas, kuid leppisin sellega, sest armastuse õis oli nii imekaunis. Sa kõndisid mu saarel ja nautisid selle puhtust ning ilu, astusid mu hiie tamme kotta ja avasid mu loome raamatu ja näitasid mulle pilte toa seintel. Me hakkasime koos elama. Ja siis, taas tundsin, kuidas minu üsasse pandi hing. Kuigi ma polnud selleks valmis, otsustasime, et ta jääb kui ta juba tuli. Käisin koolis, kuid tasapisi nad võõrdusid minust, ka mu lapsepõlve sõbranna, kellega me vandusime igavest sõprust. Minul oli pere ja teie kõik olite noored ja vallatud, meil polnud enam midagi ühist. Kuigi tahtsin teid lasta oma hinge saarele ei tahtnud teie seal olla. Olin kurb, sest te mind hülgasite, aga võib-olla ei osanud mina piisavalt püüda. Sain koolist aastase vaastuse, psüühiliste probleemide tõttu. Mul oli raske olla teiega, kes te mind ei tahtnud.
Oli suvi. Olin ilus ja ümmargune ning mõne kuu pärast oli siia Maailma tulemas uus elu. Kui juhtus see - Tahtsime kolmekesi suplema minna. Mina, sina ja mu vend, kellega te olite headeks sõpradeks saanud. Just oli sadanud vihma, rand oli tühi ja teie läksite vette.
"Kes julgeb sügavamale minna?"- narrisie te üksteist. Ja siis, ma ei näinud enam oma venda.
"Kus sa oled?"
Järsku oli rand rahvast täis, aga keda ei olnud oli vend. Mu hingel oli valus: Maailm oli otsustanud teda Kõiksusele tagasi anda.
See oli õnnetu aeg. Hingelind vaikis ja kiskja oli rahulik. Taevas oli pilvine ja sadas ainult lakkamatut pisara vihma. Pärast seda ei olnud enam miski meie vahel endine, süüdistasid ennast ja minul oli valus seda valu vaadata.
jätkub.....
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.